Kui jalgpallur söödab oma värava ees palli elegantse kaarega vastasmängijale ning nahkkera seepeale sujuvalt võrku sahiseb, võib ju üllatusest käsi laiutada. Ent suhteliselt tulutu on tagantjärele hädaldada, et vastane võinuks olla džentelmen ja jätta selle hõlpsa väravavõimaluse kasutamata.
Just õnnetult omavärava põhjustanud vutimehe sarnasest seisust avastaski end kolmapäeva õhtuks sotsiaaldemokraatide esimees Jüri Pihl (55).
Info tema poolt detsembri algul kaitsepolitseile esitatud kuriteoavaldusest peaminister Andrus Ansipi, justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti kohta jõudis selle nädala algul nende kõrvu, kelle kohta ta avalduse oli kirjutanud.
Pihli kirjalikult tõstetud riigireetmise süüdistus ja ministrite tegevuse seostamine Venemaa spiooni Herman Simmi juhtumiga olid sedavõrd jahmatavad, et siinkohal tuleb ainult nentida: seda lugu kalevi alla lükata olnuks päris mõeldamatu.
Juba teisipäeval said ajakirjanikud asjast haisu ninna ning asusid kapole ja Pihlile küsimusi esitama. Pihli tabas see kõik ilmselt täiesti ootamatult – miks muidu valis ta algul vaikimistaktika, pärast meedia survet aga hakkas udutama, et kuriteoteade pole avaldus.
Sellises olukorras, kus pall veereb laisalt otse nina ette, värav on aga tühi ja paar korda laiem kui harilikult, on ju vastastel võimatu mitte skoorida. Lang andis pallile ühe tüseda matsu jalaga ja pall jooksis võrku. Mis siis, et ta ei saa ehk löögi eest parimaid stiilipunkte (kas või juba sellepärast, et tema roll kogu kapo uurimise põhjustanud viisaskandaali käigus teeb Langist juba isiklikult vägagi seotud ning huvitatud osalise).
Langi käik avalikustada Pihli poolt pea olematuks udutatud dokument rahvale skooris siiski oravatele ja pani sotsid hädaolukorda lahendama. Mis siin imestada, kogenud poliitikutena ei jäänud Reformierakonna juhid magama võimaluse peale korralikult ära teha võistlejale, kes osutus üllatavalt rabedaks ja kogenematuks.
Me saime teada, et sotsiaaldemokraatide juht Pihl võib olla küll väga mainekas julgeolekuasutuste tippjuht ning ka osav mees võimukoridorides liikuma, ent poliitikas käitub ta rohelise uustulnukana.
Parlamendierakonna juht, kes kirjutab riigiasutusele avalduse, milles süüdistab kolme ametisoleva valitsuse liiget riigireetmises, peab olema igal hetkel valmis selleks, et asi tuleb avalikuks ja tal tuleb oma käitumist põhjendada. Usk, et niisugune paber jääb kapo seinte vahele, kõneleb kas naiivsusest või oskamatusest oma sammude tagajärgi analüüsida.
Süüdistades oma allkirjaga poliitilisi konkurente rängas kuriteos, ei saa avaliku elu tegelane, üks opositsiooni liidreid eeldada, et tema konkurendid kehitavad seepeale vaid õlgu ja unustavad. Nüüd on siis tulemused käes.
Pihl näitas kogenematust ka sellega, et ei leidnud oma avaldusele tagantjärele usutavat põhjendust. Oletame, et head õigustust ka polnud – sel juhul näidanuks ta end ikkagi palju paremast küljest, kui tunnistanuks avalduse kohe impulsiivseks veaks, mis tehtud parimate kavatsustega. Võime olukorda käigult ümber hinnata ja tehtud väärsamme möönda on tarvilik igaühele, kes soovib kaua poliitikas püsida.