Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Räägib Liina: Vello analüüs

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Liina Vikerkaar | FOTO: Pm

Vello ütleb, et ma pole naljakas, kuigi ütlen vahel naljakaid asju. Kui me hiljaaegu sõitsime mööda suurest plakatist, mis kuulutas, et Eesti on joomises Euroopas teisel kohal, ütlesin Vellole, kui hea meel mul on, et kaasmaalased on vähemalt milleski tipus.

Vello ei hakanud naerma, kuid ma nägin, et ta tähendas selle üles. Ma võin kihla vedada, et ta kasutab seda mõnes oma loos ja võtab autorsuse muidugi endale. Aga ma armastan teda, nii et sellest pole midagi.



Mina ütlen talle sageli, et ta pole naljakas, aga teeb asju, mis on naljakad. Ühel päeval veetis ta näiteks veerand tundi köögis telekokka mängides. Ta kõneles kujuteldavate kaameratega teisel pool pliiti, jagas retseptinõuandeid «vaatajatele kodus» ning õpetas, kuidas pannilabidat paremini kasutada.



Ja ainuke asi, mida ta tegi, oli kalapulkade soojendamine. Ainult tema oskab võtta midagi nii argist ja pöörata see millekski, noh, võrdväärselt argiseks, millele me kõik mingil moel tähelepanu pöörame. Muide, mina eriti ei usu, et tema telekokakarjääril oleks tulevikku.



Ma tõepoolest ei tea, kas teiste naiste abikaasad käituvad sama veidralt, aga vähemalt seni ei tundu Vello teistele inimestele ohtu kujutavat. Kanadas öeldakse, et iseendaga rääkimine on normaalne, aga murelikuks tasub muutuda siis, kui hakkad iseendale ka vastama.



Ma küsisin Vello käest, kas kujuteldavate televaatajatega rääkimine pole juba piiri peal. Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin hoopis mina peast segi, ja vastas: «Aga sa peaksid lugema kirju, mida nad mulle saadavad.» Ta pööras end kõrvale, näol uskumatult kurb ilme.



Sellisest iseäralikust käitumisest hoolimata oleme Velloga paljudes asjades ühel nõul. On küll ka asju, kus me oleme ühel nõul, et me pole ühel nõul. Näiteks minu taimetoitlus. Kui ta sööb kodus, mida juhtub õige sageli, on tema ees alati taimetoit.



Mulle meeldiks arvata, et ta austab minu veendumusi, aga tegelikult ta lihtsalt ei viitsi ise süüa teha. Kui ma hakkaksin järsku viis korda päevas ida suunas kummardama ja koraani tsiteerima, ei paneks ta seda imeks. Arvatavasti ta ühineks minuga, kui see tähendaks, et nii saab kiiremini süüa.



Kui me läheme külla õhtust sööma, on tal komme kella kümne paiku uniseks jääda. Ta loivab, kõht pungil täis, ringi, leiab mugava tugitooli ja sulgeb seal silmad. Mitte et ta peaks seltskondlikku vestlust igavaks, talle lihtsalt meeldib vara ärgata, et «minna lehmi lüpsma», nagu ta ütleb. Kuigi talus ei ole ta päevagi elanud.



Ja üles ei ärka ta ka sugugi vara. Sõbrad peavad tema sellist uinumist lõbusaks. Ta pääseb tihti paljudest asjadest puhta nahaga.



Samuti meeldib Vellole kõnelda Kanada sõjaväes veedetud ajast. Ma pean möönma, et mulle meeldivad lood, kuidas ta isiklikult vabastas Prantsusmaa, pälvis croix de guerre’i, kuid sulatas selle üles, et lasta valmistada sõjas orvuks jäänud prantsuse lastele hambaplomme.



Ta valib oma kuulajaskonda hoolikalt ja räägib seda sageli noortele ameeriklastele, kes ei ole naljakal kombel sugugi kindlad, millal Teine maailmasõda aset leidis.



Mõnikord laskun ma temaga vaidlusse mõne tema kolumni pärast, eriti kui ta kujutab selles eesti mehi primitiivsete olevustena. Pilt karvastest, madala lauba ja pikkade kätega primaatidest, kellele ei meeldi teha muud kui ainult kihutada, ei ole kohe üldse õiglane.



Minu isa on eestlane. Minu vend on samuti eestlane. Kummagi kohta see kirjeldus ei kehti. No olgu, venna kohta võib-olla veidi kehtib.



Nagu kõigil meestel, on ka Vellol oma puudused, aga üks asi, mille pärast ma teda imetlen, on see, et ta astub alati minu eest välja. Kui me kunagi läksime Ühendriikide lõunaosas pesumasinat ostma, vastas müüja kõigile minu küsimustele Vello poole pöördudes, otsekui oleks ta liiga tähtis, et vaevuda mingi naisterahvaga kõnelema.



Jah, Vello, räägi veel primaatidest... Õnneks keeras Vello, kellel polnud nagunii mingit huvi pesumasina vastu, olgu see milline tahes, selja ja astus välja, mis sundis müüjat minuga suhtlema. Ma näitasin talle, milline võib olla kindlameelse eesti naise talitsemata raev!



Üks asi, mida ma Vello juures aga üldse ei armasta, on see, kuidas ta oma mõtteid ja tundeid välja ei näita. Ta püüab nii kangesti viisakas olla, et enese väljendamine nõuab talt tõsist pingutust.



Kui me viimati Torontos käisime, läks Vello saapaid ostma. Müüja oli väga pealetikkuv ja soovis kangesti maha ärida poe kõige kallimaid saapaid. Vello asus uurima odavamaid ja müüja sõnas: «Teate, noormees, ma ostsin ka ükskord odavad saapad ja sain eluks ajaks seljavalu.»



Vello ei lasknud ennast kõigutada ja uuris odavaid saapaid edasi, aga müüja ei jätnud jonni: «Kvaliteetseid saapaid ei asenda miski.» Ta lihtsalt ei jätnud järele.



Lõpuks pööras Vello otse müüja poole ja lausus väga külmal häälel, et tunneb suurt austust selle vastu, kuidas müüja püüab oma boonust välja teenida, aga on päris kindel, et mehe seljavalu tõeliseks põhjuseks on need 150 kilo, mida ta peab iga päev endaga kaasas tarima. Ma pole kunagi elus nii kõvasti naernud.



Minu Eesti sõbrad märgivad sageli, et lääne mehed suhtuvad naiste emantsipatsiooni palju sallivamalt, ja kahtlemata on seda meelt ka Vello. Aga eestlannad ei mõista tihtipeale, et see on kahe teraga mõõk.



Sellega kaasneb tõsiasi, et sinu käest oodataksegi võrdsust. Vello tegi kunagi ettepaneku, et ma maksaksin talle tagasi lennukipileti raha. «Me oleme ju abielus!» hüüatasin ma. «Ei ole sinu raha ja minu raha, on meie raha!»



Lääne mehed tahavad korraga nii seda, et sa oleksid koduperenaine, kui ka seda, et sa oleksid leivateenija. See on vastuolusid täis elu, kus mehed avavad sulle lennujaamas ukse ja siis eeldavad, et sa tassid ise oma pagasit. Eestis on asjad lihtsamad.



Ma tean, et elamine eesti kultuuris on Vellole raske. Tema meelest tunnevad eestlased pidevalt vajadust endale meelde tuletada, et nad on eestlased – ta nimetab seda «oma naba põrnitsemiseks».



Oma kolumnides on ta kõik muidugi kenasti läikima löönud, aga kui ma lülitan teleka mõne kohaliku kanali peale, võib see kergesti provotseerida tema suust terve valangu «keskpärasuse ülistuse» teemal.



Nagu arvata võib, ei ole ta just Eurovisiooni või «Eesti otsib superstaari» fänn. Ent ta peab lihtsalt üle saama oma suure-kultuuri-ülbusest. Ja see on hea abikaasa ülesanne. Kui vaja, peab naine mehele mõistuse pähe lööma.



Kompenseerimaks elamist väljaspool oma kultuuri, on Vello leidnud pelgupaiga internetis, lugedes mõnikord isegi kommentaare, mida lugejad on tema lugude juurde jätnud, ehkki on selge, et paljud kommentaatorid on ehtsad sotsiopaadid või lihtsalt muserdatud hinged. Talle aga tema lugude lugejad meeldivad. Mõnikord paneb mõni kommentaar ta lausa täiest kõrist möirgama.



Hiljuti näitas Vello mulle üht artiklit veebilehe mcbride.com kohta, mis koondab filmides esinevaid alastistseene. Sel on oma «sisuosakond», mille kaheksa töötaja ainuke ülesanne ongi filmides välgatanud ihu jäädvustamine.



Vello ei tundnud aga huvi paljaste kehade vastu. Tema pähe kerkis pilt, kuidas ta töötab koos kaheksa mehega mõne sama mõttetu veebilehe heaks.



Ta ütles, et hakkaks hea meelega oma telekokkamist tegema veebis. Ta on juba tutvustanud mulle kaamerameest ja produtsenti, kujutletavaid mehi, kellele ta on andnud nimeks Ron ja Don. Ma noogutan neile viisakalt, kui saade algab, ja see paistab Vellole suurt rõõmu tegevat.



Ta ei ole haige, aga ma tean, et ta tunneks ennast märksa paremini, kui käiks sagedamini väljas. Kuigi ta kõneleb ladusalt eesti keelt, ei suuda ta lihtsalt kuidagi sulanduda meie kultuuri.



Eesti kultuur ei ole Põhja-Ameerika kultuur ja eestlased ei usu sugugi, et «seltsis segasem». Meile meeldib väikestviisi. Meile meeldivad asjad nii, nagu need on. Vello armastab tsiteerida kedagi, kes on öelnud: «Võite elada Prantsusmaal viiskümmend aastat, aga kui te pole seal sündinud, siis ei saa teist kunagi prantslast.



Elage Ameerikas viis minutit ja te olete juba ameeriklane.» Ta soovib, et eesti kultuur oleks rohkem Ameerika oma moodi ja võtaks omaks ka välismaalasi.



Tegelikult on tal muidugi välismaalastest täiesti ükskõik. Ta peab silmas ainult iseennast, aga ma võin kinnitada, et Eesti ja eestlased on olnud tema suhtes päris lahked.



Aga selles on tal õigus, et üldiselt ei soovi eestlased kuigi meelsasti teha ruumi välismaalastele. Me oleme neid võõrustanud nii palju sajandeid, et tahame vahelduseks ise oma ruumi nautida.



Ja seda mõistab ta päris hästi. Mõnikord vaatab ta oma kokasaate ajal pikalt kaamerasse ja kiidab rahvusvahelistele vaatajatele eesti köögi headust. «Sült ei ole üldse nii halb, nagu räägitakse. Tõepoolest, te peaksite seda ise proovima.» Ja siis kerkib ta näole lai naeratus, sest kõik teavad ju, et ta luiskab.



Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!
Tagasi üles