Heido Vitsur: riigikogu palgakord pole vanast etem

Majandusekspert Heido Vitsur. Foto: Peeter Langovits.

Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur kirjutab, et palgatasemete võrdlemisel teiste riikide omadega on mõtet siis, kui tahame sellest õppida ja mitte sealt sobivat malakat otsida.

Kaua nõutatud hetk, mil riigikogu liikmete ja kõrgete riigiametnike palgad Eesti keskmisest palgast lahti seotakse, on kätte jõudmas. Ei ole vaja üldse Saalomoni elutarkust, et ette teada, pakutuga niikuinii rahule ei jääda.

Aga vähemalt üks asi peaks nüüd selgeks saama – senise palgasüsteemi peamine häda ei seisnud mitte selles, et nii presidendi kui ka teiste tähtsate inimeste palka arvutati lähtudes keskmisest palgast, vaid selles, et avalikkus peab riigikogu liikmete ja mõne muu kõrge asjamehe sissetulekut võrreldes nende tööga teenimatult suureks... Paraku on aga nii, et kui konflikt on tasandil õiglane – ebaõiglane, siis algoritmide vahetamine lahendust ei paku.

Siiski tõi kriis esile ka ühe senise palgakorralduse sisulise puuduse: see ei sobinud olukorda, kus eelmise aasta kümmet protsenti ületav palga- ja majanduskasv asendus järgmisel aastal sama suure langusega. Ei saa ju olla vastuvõetav, et riigikogu liikmete ja teiste riigi käekäigu eest vastutajate palk suureneb kümnendiku võrra ka siis, kui riigieelarvet kärbitakse viiendiku.

Kahjuks pole eelnõus probleemile head lahendust leitud. Kui võrrelda vana ja pakutavat palga korrigeerimise korda, siis seisneb nende erinevus selles, et kui vana järgi toimus palkade iga-aastane korrektsioon küll aastase nihkega, kuid siiski samas rütmis üldise sissetulekute kasvuga, siis nüüd läheb asi lisaks hilinemisele ka ennustamise ja üldist heaolu veel vähem kajastavate näitajate kätte.

Probleemi keerukuse mõistmiseks võrrelgem rahandusministeeriumi möödunud ja selle aasta sügisprognoosi keskmist palgataset aastaks 2012. Aasta tagasi arvasime, et see saab olema 16 608 krooni. Nüüd, aasta hiljem aga 12 171 krooni. Lähtepunkt aga mõlemal juhul 2008. aasta keskmine palk: 12 900 krooni. Kui uus kord oleks juba kehtinud ja aasta 2008 oleks olnud riigikogu selle koosseisu kolmas aasta, siis oleks tõenäoliselt määratud presidendi palgaks 14 000 krooni võrra suurem summa kui nüüd. Ei ole vaja erilisi aritmeetilisi võimeid, et näha, et eelnõus välja pakutud indekseerimissüsteemist ei piisa sellise ulatusega vea rahuldavaks silumiseks.

Kui pensionide puhul on loomulik, et indekseerimise aluseks on tarbijahinnaindeks ja sotsmaksu laekumine, siis valitsuse töötasude puhul see nii ühemõtteline enam ei ole.
Mida rohkem ma selle elegantse pensionide indekseerimise skeemi peale mõtlen, seda vähem selle kasutamine kõrgete riigiametnike palkade indekseerimisel mulle meeldib. Vägisi liigub mõte selles suunas, et indekseerimine peaks olema seotud ikka millegi sellisega, mis kajastaks majanduse käekäiku, nagu näiteks sisekaubanduse kogutoodang või tööpuuduse tase, ja korrektsioon ei toimuks aastase lõtkuga.

Sotsmaksu laekumine neid mõlemat ju kaudselt kajastab, kuid pakutud algoritmi järgi siiski veerandini lahjendatult ja kombineeritult tarbijahinnaindeksiga. See aga tähendab seda, et nii majanduse tõusu- kui ka langusfaasis tuleb veel paljudel riigikogu koosseisudel uut presidendi palka ennustada, ja mis veel hullem, majandustsükli pöördekohtades liikuda ikkagi ülejäänud rahvaga vastassuunas.

Seega: uus ankur, mille suhtes palgad kujunema hakkavad, pole sugugi parem kui vana. Kui vana juures oli kõige suuremaks tehniliseks puuduseks see, et seal ei olnud mehhanismi, mis näeks ette palkade operatiivse korrigeerimise majanduskonjunktuuri pöördepunktides, siis pakutav süsteem ei ole selles suhtes sugugi parem ja pealegi on riigi majanduse käekäiguga veel lõdvemalt seotud.

Kolmandaks lahendust nõudvaks probleemiks olid palgaastmed. Siin on kindlasti liigutud õiges suunas. On kadunud olukord, kus ühtede palka mõõdetakse jardi- (aasta keskmine) ja teiste oma meetermõõdustikus (viimase kvartali keskmine) ning kõige suuremale osale kirjutati palganumbreid lihtsalt laest. Põhimõtteliselt poleks halba ka selles, et kõikide tippude palgad on mahutatud viie-kuue palgaastme sisse. Ka on astmete vahe selline, mida üldiselt normaalseks peetakse.

Aga asi, mis mind tõsiselt häirib, on kantslerite madal palk. Ometi on just kantsleri professionaalusus see, mis saab tagada riigijuhtimise efektiivsuse ja järjepidevuse. Peaksime oma palkade korraldamise tuhinas leidma vähemalt niigi palju aega, et mõtelda sellele, miks maailma üks efektiivsemaid ja õhemaid riigiaparaate, Singapuri oma, maksab oma kantsleritele rohkem palka kui oma poliitikutele, ja isegi rohkem, kui makstakse USA presidendile.

Lõpuks jõuan ka riigikogu liikmete palga ja töö juurde. Väike see palk ju ei ole ja kui seda võrrelda paljude teiste riikide parlamendisaadikute palgaga, siis seda suurem see tundub. Siiski ei kipu ma Eesti parlamendiliikmete palka kohe ülearu suureks kuulutama.

Võrdlused on alati keerulised. Nii näiteks on Rootsi Riksdagi saadikute palk riigikogulase omast suhteliselt väiksem, kuid ikkagi läheb Riksdag Rootsi maksumaksjale suhteliselt rohkem maksma kui riigikogu Eestile. Esiteks juba seepärast, et seal on saadikute käsutuses rohkearvuline abipersonal, mille tippude töötasu on kõrgem kui Riksdagi liikmete oma...

Lisaks sellele ei ole meie riigikogu liikmel isegi tehnilist abi; oleme vist ka ainus riik, kus juba mõnda aega ei teki parlamendiliikmetel enam õigust parlamendipensionile. Aga oma saadikutelt nõuame seda, millega ei saa ihuüksi hakkama enamik maailma parlamendisaadikuid. Mõelgem ka sellele, et Bertrand Russelli väites – ükski valitsus ei saa olla targem kui keskmise rumalusega kodanik – on parasjagu tõde. Enne parlamendi ja teiste süüdistamist peame vaatama peeglisse.

Meie juhtide palgatasemete võrdlemisel teiste riikide omadega on mõtet siis, kui me tahame sellest õppida ja mitte sealt malakat otsida. Loomulikult on hea teada ka palgaproportsioone. Kuid on vaja teada ka konteksti ja sellega on asi palju keerulisem.