Äsja peeti Soomes iseseisvuspäeva – jõulukuu kuuendal. Paljudel ühingutel ja igal vallal on oma pidu. Käiakse sõjasangarite haudadel.
Jarmo Virmavirta: ajaloolise iseseisvuse taasloomine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastatel on kümneid valdu liidetud, aga isegi ametlikult kaardilt kadunud vallad peavad oma iseseisvuspäeva pidu. Peo pärast ei tasu valda üleval pidada, aga iseseisvus on ikkagi peo vääriline asi.
Iseseisvuspäeva peod korraldatakse nüüdsel ajal keset päeva, mitte õhtul, sest nii kõnelejad kui kuulajad tahavad õhtul istuda televiisori ees ja vaadata vabariigi presidendi vastuvõttu.
See on ühtaegu aasta kõige tobedam ja vaadatum telesaade. Tänavu jälgis vastuvõttu 2,3 miljonit soomlast. Paljud eestlasedki tahavad seda kätlemistseremooniat vaadata. Seekord sai toit poole pealt otsa, bool maitses kui leige suhkruvesi ja kahe parlamendisaadiku kleit rebenes. Pidu oli selleks korraks küll ja küll.
Eelkõige räägitakse peokõnedes viimastest sõdadest ja sugugi mitte iseseisvumisaegsetest sündmustest. See lähtub esmalt asjaolust, et Soome iseseisvus hääletustulemusega, kus hääled jagunesid 100:88. Riik astus maailma areenile justkui tagauksest, madala profiiliga. Sellest ei ole palju rääkida.
Teiseks oli Vene keisririigi aeg Soomes olnud mitmes mõttes hea. Alles segaduste ajad panid soomlased tõsimeeli iseseisvumisest mõtlema. Sellest on tänavu palju räägitud, sest Soome Venemaaga liitmisest ja Rootsist lahtihaakimisest möödus 200 aastat.
Kolmandaks järgnes iseseisvumisele vabadussõda, mis muutus kodusõjaks. Rahvas jagunes, relvad käes, kaheks.
See ei anna palju põhjust pidutsemiseks. Vabadussõja algust tähistataksegi jaanuari lõpus eraldi.
Tänavune teema oli Talvesõda, mille algusest möödus novembri lõpus 70 aastat. Talvesõjas pandi Soome iseseisvus tõepoolest proovile. Talvesõja ime oli, et vaid paar aastakümmet varem kaheks rebitud rahvas ühines vastuhakuks ründajale, Nõukogude Liidule.
Seda oli Moskval raske mõista, sest Otto Ville Kuusinen oli kinnitanud, et töölisklass võtab Punaarmee avasüli vastu. NL soovis pikalt, et Soomes vaikitaks Talvesõjast, kui nemad vastutasuks vaikivad Jätkusõjast, kus Soome sõdis Saksamaa liitlasena. Venemaal on juba tunnistatud, et NL alustas Talvesõda.
Talvesõda on näide sellest, kuidas poliitikas võidakse jõuda õigete järeldusteni, ehkki argumendid on ekslikud. Talvesõda puhkes, kuna välisminister Eljas Erkko ei andnud NLi nõudmistele järele. Ta uskus, et NL ei alustaks sõda, et Molotov üksnes blufib. Paasikivi kutsus Talvesõda Erkko sõjaks.
Paasikivi ise oleks NLi nõudmistele vastu tulnud, sest ta ei uskunud, et Soome suudaks sõjas üle mõne nädala vastu pidada. Ka tema eksis. Erkko väärast oletusest sündis Talvesõja ime, üksmeelne rahvas.
Paasikivi väärast hinnangust sündis Talvesõja kibe rahu, mis päästis Soome veelgi suuremast katastroofist. Mõlemad olid suured riigimehed, ehkki nad omas ajas ei teadnud täpselt, milles on küsimus.
Tänavu räägiti palju ka sellest, kes esindavad Soomet ELi tippkohtumistel. See ongi tähtis küsimus, ent avalikkuses räägiti taas kord aiaaukudest, mitte aiast.
Siiani on tippkohtumise õhtusöökidel Soomele kaetud kaks kohta, üks presidendile, teine peaministrile. See komme sai alguse, kui president oli Martti Ahtisaari. Tema tahtis maailma näitelavale, erinevalt Mauno Koivistost.
Tulevikus osaleb tippkohtumistel vaid peaminister. See tänapäevane ajaleheveergudel peetav «talvesõda» presidendi rollist ja võimupiiridest. Vale asi arutamiseks, sest väikse rahva seisukohalt on tähtsam küsimus, mis riigi välispoliitikaks üldse jääb, kui ELile saadakse ühine välis- ja kaitsepoliitika.
Kas veel midagi peale Venemaa, Venemaa, Venemaa? Võib-olla pisut Eestit ja Rootsit ka veel.
Olen Soome iseseisvuspäeval olnud ka New Yorgis ja Moskvas. Märkasin, et Soome iseseisvusest peetakse lugu välismaalgi. Sellisel tillukeselgi teadlikkusel on praktilist väärtust.
Tänavu olin Tallinnas ja kõndisin Metsakalmistule soomepoiste kalmude juurde. Mälestus soomepoistest on Soome iseseisvusega seotud. See on väärikas jutustus sellest, et mõte vennasrahvast on suurem väärtus, kui tänase päeva puretud turgude rahamaailmas kujutleda suudetakse.