Essee: Kas Euroopa Liidus tohib köhida?

Mihkel Mutt on mees nagu orkester: kirjanik ja toimetaja, ajakirjanik ja kriitik, kirjastaja ja ühiskonnategelane. Mutt on oma vormilt iroonilistes, sisult murelikes artiklites ning esseedes enam kui kümnendi lausa nädalast nädalasse jälginud ja mõjutanud Eesti arenguid.

Arvamusliidrite lõuna: Kas euroliidus tohib köhida?

Aus vastus kõlab: ei tea. Sest me ei küsi seda praeguse, vaid tulevase Euroopa Liidu kohta - nagu see hakkab kujunema pärast aastat 2004. On üldaktsepteeritud, et siis EL vanaviisi toimelda ei saa. Praegu tohivad liikmed loomulikult köhida (me kuuleme, kuidas köhib näiteks Saksamaa oma kolme protsenti ületava eelarvedefitsiidiga), aga see köha summutatakse positiivselt liidu kui terviku poolt.

Ja kui lisanduks vaid paar riiki, ka siis ei tekiks probleemi. Küll aga tosina puhul. Konsensuse nõude asendamisest mingi muu otsustusmehhanismiga sõltub kindlasti ka rahavoogude suunamine, aga võibolla kõige tähtsam, et see hakkab määrama ELi välisfunktsioone, reageerimist kriisikolletele, sisserändepoliitika ühtlustamiste jpt küsimusi, milles vanadel ja uutel liikmetel ei pruugi üksmeelt olla.

Seepärast on Euroopa Liiduga ühinemine praegustes tingimustes vette hüppamine tundmatus kohas - seda meie poolt vaadatuna. Ja kõikidele oma üllastele pealisideedele vaatamata on sel juures raasuke avantüüri maiku ka kutsujate poolelt. Nad ju ei tea, kuhu nad täpselt meid vastu võtavad.

Samas, kui eelnevalt oleks hakatud kõike üksikasjalikult kooskõlastama, siis, arvestades teosammu, millega Euroopa asjad nähtavasti paratamatult käivad (kui kaua võttis aega euro tulek!), pole välistatud, et suurem laienemine oleks üldse ära jäänud, kuna me ei tea, kuidas arenenuks maailm järgmise 5-10 aasta jooksul.

Küsides, kas Euroopas tohib köhida, tekib kohe järgmine küsimus: kes tohib köhida?

Meie, eestlased, kardame ju, et tuleviku Euroopas tohivad ühed mitte ainult köhida, vaid ka rögastada, põrandale sülitada ja - koguni peeretada, samas kui teistel pole lubatud isegi kombekalt häält puhtaks köhatada, et hakata laulma Beethoveni «Oodi rõõmule», millesse nad sõna-sõnalt usuvad! Ja mõistagi, vaadates umbes pool sajandit tulevikku, oleme mures selle hetke pärast, mil keegi võib hakata koguni sihvkakoori põrandale sülitama.

Rahvusvahelises suhtluses, nagu igal pool, on ametlik ja mitteametlik tasand. Ja kuigi meid tõlgitakse peagi Brüsselis paarikümnesse keelde, aetakse asju ikka nagu Vargamäe kõrtsi juures - see tähendab, peremees peremehega ja sulane sulasega.

Aga miks ja millal üldse köhitakse või köhatatakse? Näiteks, et märku anda. Tuppa astudes, kui meid ei märgata, köhatame vaikselt. Või kui midagi on viltu - näiteks kaasvestleja on unustanud püksinööbid lahti.

Seejuures peab otse loomulikult arvestama mitmesuguste tagajärgedega. Märkuandjale võidakse olla tänulik, aga võidakse hakata vimma pidama, sest võõras nägi midagi sobimatut.

Kui inimesele, kel on kalduvus kohmitseda, anda märku, et ta kiirustaks, siis ta võib sattuda segadusse ja hakata veel rohkem kohmitsema. Ja kui hõigata kuutõbist, kes kõnnib sirgelt katuseharjal, võib ta seepeale hoopis alla kukkuda.

Siit lähtubki üks laiem metodoloogiline küsimus. See tee, mida mööda ELi vanker veerema hakkab, on läbi sõitmata, ja uus on vanker ise, liiati on sõitjad erineva kogemuse ja temperamendiga. Seetõttu on raske uskuda, et sihtpunkti jõutakse ühtlast head tempot hoides. Kui kiirus osutub mõnel etapil liiga suureks või tee libedaks, kuidas siis vajalikul hetkel pidurdada nii, et vanker kurvist välja ei lendaks? Kuidas teha nii, et sõitjatel ei tekiks soov teekond üldse katki jätta?

Kes iganes tajub ohtu, peaks köhatama või kraaksatama. Ka Eesti. Aga nii, et teda kuuldaks ja kuulda võetaks. Sest köhatada võib niihästi ninatargalt kui ka alandlikult, mis kumbki ei vii sihile. Eesti peaks, kui kasutada moesõna, köhatama väärikalt.

Aga kõik eelnev pole Eestile tipp-prioriteet. Eestlastest tulevad Euroopa Liidu nimelises brigaadis korralikud ja vastutustundelised liikmed, aga vaevalt me põeme missiooniluulu, nagu oleksime meie need, kes peavad jälgima, et kõik kulgeks viisipäraselt, et meie oleme «õpetuse hoidjad».

Ja lõputud eneseohverdajad pole me ka mitte. Kui ikka näha, et mingi värk meile ei sobi, siis me ei ürita seda nii väga ringi teha, vaid hakkame ukse poole piiluma.

Ja siin ongi see Suur Köhatus, mille võimaluse puudust me nii hirmsalt kardame. See on meie köhatus lahkumisel kübarat kergitades. Kas me saame sellest värgist välja, kui peaks nihu minema? Oma ajaloost tingituna on see meie jaoks juba ette üks põhiküsimusi. (Tõenäoselt kõige rohkem meeldiks eestlastele see, kui saaks ELis olla mitte päriselt, vaid prooviks!)

Nendeks kahtlusteks oli alust, sest eks tunnistas ka Romano Prodi, et ELis puudub vastav mehhanism. Rääkimata sellest, kui tuleks kedagi välja visata. Kui mingit mehhanismi pole, tähendab see esmajoones, et selle järele pole olnud vajadust. Aga on ilmne, et tulevikus võib minna tarvis mõlemat.

Nagu kuulda, Euroopa konvendis juba töötatakse väljaastumise reeglistiku kallal. Ma ei tea, kui palju see eestlast rahustab, kui midagi on kirjalikult fikseeritud. Teoreetiliselt oli võimalik välja astuda ka Nõukogude Liidust.

Samas tahaksin korrata, et kõik, kes heietavad ühest liidust teise sattumise tragöödiast, unustavad, et Nõukogude Liit polnud liit, vaid impeerium, ja Eesti oli asumaa. Euroopa Liidus see nii pole, sest ajalugu ei tunne juhtumeid, kus neli või viis suurriiki omaksid kamba peale ühte asumaad.

Väljaastumisel on vähemalt kaks külge. On poliitiline tahe, niihästi väljaastujal kui ülejäänud liikmetel. Peale selle on juriidilis-formaalne külg, mille tähtsusele on osundanud näiteks Igor Gräzin, märkides, kui keeruline oli Eesti «väljatoomine NSV Liidust».

Aga miks see oli säärane õudukas? Esiteks oletan, et rahvusvaheline õigus oli teatud määral inertsistunud ja ideologiseeritud, mistõttu vähesed võtsid vaevaks süveneda ajalukku, kuidas Eesti ikkagi Nõukogude Liitu «sattus». Sellist hoolimatust soodustas muu hulgas välisvaatlejate puudumine 1940. aasta «juulivalimistel».

Peamisi raskusi põhjustas aga see, et üks osapooltest, NSV Liit, kadus ära. Seda võiks natuke võrrelda olukorraga, kus kellegi abikaasa kaob ära. Arvatakse, et mees on tapetud, aga laipa pole leitud. Pealegi pole seadusega fikseeritud, kui pika aja möödudes tohib teda surnuks kuulutada.

Ja siis korraga ilmneb, et mees on olemas! Teise nimega, kaalust maha võtnud, punapeast on saanud blond, aga elab nagu mishka. Ja seda ei tunnista, et tal on teisega mingid õiguslikud suhted olnud. Loomulikult on keeruline sihukesest lahti saada.

Seevastu praegune referendum toimub demokraatlikus keskkonnas. Seepärast ei tohiks Eesti väljatoomine EList olla raske. Pealegi on meil ju väärtuslikke kogemusi. See ei tähenda, et oleks tänuväärne, kui me teaksime väljaastumise reegleid enne referendumit. Võõrasse kohta minnes on tark küsida, millal läheb viimane buss, või kuidas saab taksot tellida.

Aga oletame korraks siiski musta stsenaariumi. Tahame välja astuda, sest oleme kuulnud, et Nõmmele tahetakse rajada üleeuroopaline katku ja koolera uurimise instituut. Aga meid ei lubata, öeldakse, et kes sees, see sees.

Ehk sünnib siis see, mis eesti rahvaga ikka rasketel hetkedel. Rahvas võtab end kokku. Tammsaare kirjeldanuks seda võibolla nii:

«Ja korraga näib, nagu köhiks kogu rahvas. Köhib vana ja köhib noor, köhib maamees ja köhib linlane, mehed ja naised, peremees ja sulane, professor ja kojamees. Köhib haritud proua, tõstes kindas käe suu ette, ja köhib pätt, rögastades seejärel põhjalikult. Elukutselised köhijad on end toetanud mugavamalt plankudele ja majaseinte najale ning köhivad hoolega, nagu teeks mingit üldkasulikku tööd. Väiksed lapsedki köhivad vankrites - hakkivalt, nagu raiuks keegi kirvega hagu. Isegi koerad köhivad koos peremeestega, vaadates neil andunult otsa, haukudes «köh... köh». Köhib seegi, kellel köha õieti pole, kellel pole köha kunagi olnudki, kes on alati köhijatele vaadanud imestuse ja üleolekuga, aga kes nüüd korraga tunneb, nagu kriibiks midagi kurku, imelik klomp tükib kõrisse, nii et ta muudki köhib ja köhib. Sest ta tunneb, et täna teisiti ei saa.»

Ja kui kõik sedasi köhivad, siis ei suuda ka Liechtensteini tankid ja Monaco rohelised baretid meile midagi teha!

Mihkel Mutt
kirjanik

Essee aluseks on Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil peetud ettekanne.