Eile 92. sünnipäeva tähistanud Soome Vabariiki ühendab Eestiga kolm ajaloolist seika: kaks hõimurahvast on olnud Rootsi kuningate ja Vene keisrite alamad, mõlema omariiklus pitseeriti Tartu rahu ja bolševistliku Venemaa esmatunnustamisega ning mõlemad kuuluvad nüüd Euroopa Liitu.
Kuid tee omariikluseni on kulgenud vähemalt 20. sajandi alguseni soomlastel ja eestlastel erinevalt. Selle on määranud tõsiasi, et ühed läänemeresoome hõimud jäid asustama Soome lahe lõunakallast, teised valgusid laiali põhja pool lahte järvede ja metsade vahele. Eestlased jäid ida-lääne tuultepöörisesse, soomlaste ääremaisus mängis neile ajaloos kätte mõnegi trumbi.
Soomlased on ehitanud oma riiki nagu urgu. Nad ei ole esile tükkinud ega endast suurematega tüli norinud. «Geograafia vastu ei saa», kõlab tuntuim poliitiline juhtmõte. Ühtviisi kohanesid soomlased Rootsi ja Vene võimuga, saavutades mõlemalt autonoomia. Aga kes on soomlasi läinud nende urus torkima, on pidanud lahkuma verise ninaga või koguni jätma elu.
Kuskilt lugesin, et kodus hoitavate relvade poolest jagavad soomlased ja šveitslased ameeriklaste järel teist-kolmandat kohta. See on põhjustanud aeg-ajalt tragöödiaid. Aga –
. Talvesõjas aitas soomlasi oma relvatööstus. Soome neutraalsuse pandiks on kaitsetahe ja -võimekus.
Üks mu esimesi Soome-elamusi oligi just nende uruelu. Urgusid meenutasid sõprade madalad, kokkuhoiule suunatud, kuid funktsionaalsed omakoti- või rivitalo’d. Esimese hooga ei leiagi maja üles, nii sulandunud oli see ümbrusega. Sulandumise sümboliks on Temppeliaukio kirik Helsingis – üleni kalju sisse istutatud sakraalehitis. Aga ka Soome kortermajad on nagu urgude kogumid. Puhtad koridorid, uste kõrval nimesildid. Kui näitasin sõbrale eesti uusrikaste häärbereid, vangutas ta vaid pead.
Ühe suurejoonelise uru tüüpi maja võime leida siiski ka Tallinnas – Lasnamäe nõlva sisse lõigatud Kumu. Autoriks soomlane Pekka Vapaavuori.
Soomlaste vaiksest uruelust on kirjutanud Soomes pikalt elanud eestlane Kaja Tampere (EE 3.12). Ta arvab, et see eluviis tuleneb sajanditega juurdunud hirmust reeta oma pesa. Lindki ei lasku ju pesale, enne kui õhk on puhas. «Vii peitu kõik maailma vabadus…», kõlab üks Paul-Eerik Rummo lauldavamaid tekste filmist «Viimne reliikvia». Mul on tunne, et ururahvas soomlased on meistrid oma vabadust varjama.
Seal ururiigis mõtlevad nad välja mõne järjekordse Nokia ja toovad ilmale uusi soome sugupõlvi. Jätkugu neil õnne – see turgutab Eesti õnnelootustki.