Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: 2013

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Illustratsioon: Katri Karing

Maiade arvates, kes paljude meelest lõid suurima Uues Maailmas võrsunud muistse tsivilisatsiooni, ootab Maad 23. detsembril 2012. aastal ees suur üleminek, mida mõned inimesed on tõlgendanud geoloogilise katastroofina.

Hollywood on isegi välja paisanud filmi, väga kohase pealkirjaga «2012», mida mina küll vaatama ei lähe, sest juba tutvustavad lõigud andsid mõista, et tegemist on järjekordse klišeeliku Hollywoodi katastroofifilmiga, mille süžee saab selgeks esimese poole minutiga, et siis järgmised kaks ja pool tundi edasi lasta plahvatuste ja autode tagaajamise vaimus, näitlejatel kogu aeg silmad hirmust punnis.



Viimsepäeva idee on siiski paeluv ja sestap võtsin vaevaks ühendusse astuda «2012» staari John Cusackiga, et küsida, kas ta tunneb huvi minu kavandatud järjefilmi «2013» vastu.



Minu film tuleb Eestist ehk maast, mis asub geograafiliselt väga soodsas kohas, kus ei ähvarda ei maavärinad ega mussoonid. Minu stsenaariumis elab Eesti imekombel 2012. aasta üle, et siis langeda ohvriks 2013. aastal – aastal, mil ELi rahavood otsa saavad.



Härra Cusack ei ole mulle veel vastanud, aga ma olen kindel, et minu ettepanek pakub talle huvi, sest see võtab kokku kõik tähtsamad teemad, mis puudutavad ellujäämist ELi rahata apokalüptilises maailmas.



Ma ei soovi lõppu ära rääkida, kuid selleks et tõmmata potentsiaalsete rahastajate ning muidugi ka PÖFFi, Cannes’i ja Sundance’i inimeste tähelepanu, olen valmis paljastama ajalehe veergudel mõned köitvamad stseenid.



Film algab õõvastavalt: tingimustes, kus ELi raha enam ei ole ega tule, peab Tallinna linnapea (keda mängib Cusack) loobuma mustast Mercedesest, millega ta muidu tööle sõitis.



Kas ta hakkab kasutama ühistransporti, nagu tegi juba 2008. aastal New Yorgi linnapea Michael Bloomberg? Või võtab ta eeskuju Londoni meerist Boris Johnsonist ja hakkab tööle sõitma jalgrattaga?



Hingematvalt põnevas stseenis pakuvad rohelised linnapeale Marek Strandbergi jalgratast, soovides vastu mõned lisakohad linnavolikogus.



Samal ajal jätavad parlamendisaadikud oma Audi A8-d tänavate äärde ning tunglevad trollide ja trammide peale, sest pole enam raha, et ülal hoida parematel aegadel rajatud infrastruktuuri. Luksusautodest ilma jäänud Tallinnale langeb ränga masenduse pilv.



Tallinna politseinikud, kelle märksa tagasihoidlikumatele masinatele ei jagu enam bensiini, peavad taas hakkama patrullima vanamoeliselt, see tähendab jala.



Sellega kaasneb mitmeid tundeküllaseid stseene, kus politseinik saab teada naabruses elavate inimeste nimed ja isegi – see dramaatiline pildike on jäädvustatud Steadycamiga – päästab kiisupoja Tallinna vangla saksa lambakoera lõugade vahelt, kes on äsja linna peale lahti lastud, sest vanglavõimud ei suuda enam osta koerale toitu nende ülikõrgete hindadega, mille on kehtestanud Eesti kaupmehed.



Nagu ikka, püüavad eestlased raskel ajal hakkama saada nii hästi, kui vähegi suudavad, ning õpivad ära uusi asju, mis tekitab terve uue põlvkonna paarikümneaastaseid koolitajaid. Diplomitega varustatud, aga ilma igasuguse elukogemuseta koolitajad pakuvad Tallinnale välja kava õpetada töötutele ärijuhtimist.



Siis avastavad nad aga, et selliseks ettevõtmiseks pole raha, ning teevad ennast teisiti, lausa silmatorkavalt kasulikuks, muutes lillevälja, kus kunagi seisis pronkssõdur, juurviljaaiaks, mis varustab parlamendi sööklat.



Mahetoiduainetele üle läinud ja e-hääletamiseks piisava elektrita parlamendisaadikud teatavad üksteise võidu kaalu alanemisest ja seedeprobleemide taandumisest.



See on olukord, millest kõik võidavad, kuulutavad koolitajad juubeldavale rahvamassile, mis on kogunenud üle tee rahvusraamatukogu ette – lugemine on ju üks odavamaid vaba aja veetmise viise –, kuid saavad teada, et see on jäädavalt suletud.



Et neil pole midagi lugeda, koolitajad on nad aga üles kihutanud, asuvad endised raamatukogu külastajad piirama Alexander Kofkini burgeriputkasid, nõudes vorstikesi sama madala hinna eest nagu Lääne-Euroopas.



Vastasseisu sekkub linnapea John Cusack, kes püüab ärritatud massi energia mujale suunata, pakkudes Vabaduse väljakul tasuta kartuleid. Kartulid on aga kõigest bluff.



Tegelikult on Cusackil ainult üks koormatäis kartuleid. Rahvas asub Cusackit mööda vanalinna taga ajama, karjudes: «Sure, Potjomkinist reetur!»


Samal ajal on Eesti suuremad kirjastused ühte koondunud ning uue koondfirma juhatus otsustab likvideerida mõned eriti tugevalt nautlemisele suunatud väljaanded, näiteks Navigaator, Saladused, Muscle & Fitness Hers ja Minu Naba.



Seltskonnaajakiri Kroonika aga õitseb prominentsete eestlaste suureneva kuulsuse tõttu, kes pajatavad meelierutavaid lugusid, kuidas nad suudavad ka rasketel aegadel ikkagi kinni maksta oma teismeliste tütarde rinnaimplantaadid.



Linnapea John Cusack, kes pääses vaevu rahvamassi käest vanalinna kanalisatsiooni sukeldudes, ent ei suutnud sellest absoluutselt midagi õppida, annab välja korralduse, et kõigil ettevõtetel peab olema eestikeelne nimi.



Cusack võtab oma eriliseks rünnakuobjektiks restorani Bonaparte ja nõuab, et sellele antaks Eesti kindrali nimi.



Ta peab silmas Laidoneri, kuid restoran võtab nimeks hoopis Einseln ning puhkeb skandaal. Selleks ajaks on Cusack kaotanud rahva toetuse ja peab tagasi astuma, et säilitada jõudu teisteks lahinguteks.



Teise poole alguseks on Eesti kannatused jõudnud haripunkti: Eesti rikkad ei suuda endale enam lubada isegi ehtsaid D&G päikeseprille, mille peale tekib terve hulk tõsielušõusid, kus kurdetakse, kui talumatult raske on kanda Hiina võltsinguid.



Linnapea Cusack näeb lõpuks ometi tulikirja seinal ja langetab ebapopulaarse otsuse sundida Hugo Bossile, Versacele, Armanile ja Fashion Palace’ile peale pankrot, et asendada need Humana kauplustega, mis on kriisimajanduse tingimustes ärganud uuele elule.



Otsustavas finaalis hiilib Jaak Aaviksoo vargsi Iru elektrijaama, ning tuletades meelde ülikooli rektorina omandatud kogemusi, lülitab isiklikult ümber Vabadussõja võidusamba lülitid, nii et kui ka ei jagu enam elektrit öise Kopli tänavate valgustamiseks, särab monument eredalt, ehkki mõnikord on vabadusleek pelgalt Keskerakonna lõkete peegeldus, millel küpsetatakse kartuleid, mis on konfiskeeritud nüüd juba ametlikult kulakuteks tituleeritud väiketalunikelt.



Linnapea olukord ei tõota just midagi head ning ELi poolt ei paista vähimatki märki valgest laevast. Kuid Cusack on hiilgav poliitik, kes on varemgi kitsikusse sattunud. Kas ta kehtestab piiranguid, et saada Tallinna eelarve taas kontrolli alla? Kas ta võtab uusi laene, et jätta mulje, nagu läheks kõik vanaviisi edasi? Aga kellelt ta laenab? IMFilt? Moskvalt? Seda saab teada ainult ühel viisil: «2013», varsti tulemas.



Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!
Tagasi üles