Nii Herman Van Rompuy kui Catherine Ashtoni kõige väljapaistvam omadus on see, et nad ei paista mitte millegagi välja ega silma, nad on Euroopa poliitilise halli massi destillatsioon, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Euroopa absoluutne nullpunkt
23. november 2009, 12:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mägi, mis on Euroopa Liit, sünnitas neljapäeva õhtul Brüsselis hiire. Täpsemalt kaks halli hiirt, kui ühenduse liidrid valisid ELi esimeseks täisajaga presidendiks Belgia peaministri Herman Van Rompuy ja välisministriks britist Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku Catherine Ashtoni.
Halva mängu juurde head nägu teha on hea toon. Midagi muud on ELi riigi- ja valitsusjuhtidelt raske oodatagi, otsus need kaks Euroopas täiesti tundmatut figuuri ühenduse etteotsa tõsta oli nende oma. Aga nimetada tandemit parimaks võimalikuks valikuks, nagu seda tegi Euroopa Komisjoni esimees Jose Manuel Barroso, märgib eurokeeles ja -meeles täiesti uut taset. Topeltplusshea, ütleks George Orwell (kelle pärisnimi muide oli Eric Blair).
Sellest, mis neljapäevasel tippkohtumisel – ja sellele eelnenud nädalatel – toimus, on raske tema täies ja alasti reaalsuses endale aru anda ka neil, kes euroasjaga iga päev tegelevad. Igal inimesel on olemas kaitsmed, mis reaalsustaju vajaduse korral välja lülitavad, vooderdamaks teadvust dissonantse tegelikkusega liiga vahetult lävimise vastu. Europüramiidi tipus olijail on need kaitsmed nii efektiivsed, et väga kaugel ei saa olla lõhestunud isiksuse sündroom.
Märkimisväärsete üleilmsete poliitiliste ambitsioonidega maailma suurima majandusbloki etteotsa valiti kaks inimest, kes ei esinda mitte ühtegi Euroopa reaalsust kujundavat jõukeskust. Nende taga ei seisa mitte keegi, nad ei räägi kellegi nimel, nad ei seisa millegi eest peale (võimalike) isiklike veendumuste. Nendes ei leia oma kehastust ükski Euroopat mõtestav intellektuaalne või ideoloogiline suundumus, olgu ta siis peavool või äärehoovus.
Nii Van Rompuy kui Ashtoni kõige väljapaistvam omadus on see, et nad ei paista mitte millegagi välja ega silma. Nad ei eristu üheski mõõtmes. Nad on Euroopa poliitilise halli massi destillatsioon. Nad on Brüsseli aritmeetiline keskmine. Nad on euroreaalsuse flatline ehk pulsi puudumine.
Tugevaim argument nende kasuks oli, et nad ei taha võimu ega ole seda ära teeninud. Neil pole Euroopa mängus ühtegi küünalt. Neil pole ühtegi väljapaistvat võimet või omadust. Neil puudub täielikult ambitsioon.
Kogu valikuprotseduur ise ei sisaldanud endas vihjet või viidet ühelegi mõeldavale meritokraatlikule skaalale. Tuleb küsida, kas toimunut saab üldse kirjeldada valikuna. Võib-olla oleks õigem öelda, et aset leidis mittevalik, valikust loobumine, valikust äraütlemine. Ehk on kõige õigem viis Euroopa vaatepunktist kirjeldada nii Van Rompuyd kui Ashtonit kui mittekedagi, kellele anti mittevõim. Eesti keelel ja mõttel ei ole kontseptuaalseid ressursse, mis on vajalikud sellise «vastureaalse» maailma kirjeldamiseks.
Praktilises perspektiivis võiks ehk rääkida madalaima ühise nimetaja leidmisest, aga nii tehtaks ülekohut nimetaja mõistele. Mis aset leidis, oli Euroopa poliitilise tahte atomiseerumine, lagunemine elementaarosakesteks. Võiks öelda, et 27 elementaarosakeseks, aga see poleks ilmselt tõetruu, sest on kaheldav, kas kõigil 27 liikmesriigil on olemas Euroopa tasandil, Euroopa tuleviku kontekstis mainimist väärt poliitiline tahe.
Mis puutub Euroopa praegust poliitilist reaalsust, siis definitsiooni järgi oleme nüüd olukorras, mida võib määratleda Hobbesi «loomuliku olekuna» (state of nature). Kaheksa aastat konstitutsioonilist käärimist Euroopa Liidus on päädinud antikliimaksiga, mis maskeerudes presidendi ja välisministri valimiseks, on jätnud ühenduse südamesse võimuvaakumi. Jah, olemas on Euroopa Komisjon oma acqui communautaire'i ja üleliidulise kompetentsiga, kuid see katab tegelikus elus vaid siseturu. Poliitilist autoriteeti – riigiülest suveräänsust – komisjonil ei ole. Ta võiks proovida, aga Jose Manuel Barrosol puudub selleks selgroog.
Tänapäeva maailmas aga majandusest üksi ei ela. Kõik, mis on liikmesriikide jaoks reaalselt oluline, on Euroopa Liidus ikka liikmesriikide kompetentsis. Pärast Van Rompuyd ja Ashtonit on see nüüd nii päris ametlikult, ettenähtavaks tulevikuks kehtestatud kirjutamata reeglina. Mis sellises olukorras määrab, on esmajoones liikmesriigi suurus. Teises järjekorras on oma roll ehk ka pealehakkamisel, prestiižil ja muul sellisel, kuid sisuliselt elab Euroopa Liit nüüd hobbeslikus reegliteta universumis.
Esimene selle tähelepaneku sedastaja oli Van Rompuy ise. Ta astus Brüsselis neljapäeva hilisõhtul rambivalgusse teadlikult või kogemata selle george-washingtonliku figuuri antiteesina, keda soovis ELi tüüriratta juures näha Valery Giscard d'Estaing, kes kunagi juhatas ammu unustuse hõlma vajunud Euroopa Tulevikukonventi. Van Rompuy kümneminutilisel troonikõnel oli ainult üks motiiv: keegi ei pea tema valimise otsust kahetsema, kellelegi ei astuta varvastele, ELi president ei ütle ega tee midagi, mis ühtki liikmesriiki võiks pahandada. Teiste sõnadega, Van Rompuy kavatseb funktsioneerida ülemate põhimõteteta tühja kohana, peeglina, milles iga vaataja näeb seda, mida soovib.
Luxembourgi peaminister Jean-Claude Juncker ütles Prantsuse lehele Le Monde antud usutluses paar nädalat tagasi, et pole maailma mastaabis kääbus. Kui Juncker pole kääbus, siis kes on Van Rompuy? Vaevalt pool aastat Belgia peaministriks olnud flaami kristlik demokraat, kes on varem töötanud ka Belgia majandusministrina. Mitte edutult, aga see pole see, mis on oluline. Nagu pole oluline ka see, kas ja kuidas suudab Van Rompuy ennast uues ametis tõestada – mida kommentaatorid küll kipuvad rõhutama. Oluline on reaalsus, et ta valiti kõigist võimalikest kandidaatidest kõige vähelubavamana ja ta ise tunnistab seda.
Sama kehtib Catherine Ashtoni kohta, kelle poliitiline trajektoor koosneb samuti määravas osas negatiividest. Ashton oli kuni eelmise sügiseni Suurbritannias kohaliku gabariidiga poliitik. Teda pole ühelegi kohale valitud ja parunessitiitel anti talle 1980. aastail tuumarelvast loobumise propageerimise eest. Brüsselisse nopiti ta minema siis, kui senine kaubandusvolinik Peter Mandelson naasis Londonisse. Peaminister Gordon Brown kartis nimelt Brüsselisse saata tegevpoliitikut parlamendi alamkojast, kuna sellele oleksid järgnenud vahevalimised, mis tõenäoliselt lõppenuksid Tööparteile halvasti.
Nagu Van Rompuyst, ei ole ka Ashtonist ELi eestvedajat. Erinevalt Van Rompuyst ei pruugi Ashtonil puududa ambitsioonid (kuigi ta ise ütleb, et ei ole «ego jalgadel»), kuid tal puudub autoriteet. Lissaboni leppe lennukas lubadus, et ühenduse tegevust rahvusvahelise areenil hakkavad juhtima sellised põhimõtted nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste üldisus ja jagamatus ning respekt võrdsuse ja solidaarsuse printsiipide vastu, jääb kõlavateks sõnadeks, mille tähenduse otsustavad peaasjalikult Berliin ja Pariis, kelle noodist laulmist Ashton ei suuda vältida.
Siinkohal ei ole mõtet pikemalt laskuda institutsionaalsesse ballasti, mis kogu olukorra veel lootusetumaks teeb. President Van Rompuyl (ja välisminister Ashtonil) tuleb võidelda koha eest päikese all president Barroso, president Buzeki ja president Zapateroga (kes juhatab ELi järgmist, Hispaania eesistumist). See on algusest peale ebavõrdne võitlus, kus Van Rompuyl ja Ashtonil on šanss vaid siis, kui nende selja taga on Berliin ja/või Pariis.
Kokkuvõtteks: Euroopa Liidu uueks loomise projekt on oma absoluutses madalpunktis. Sügavalt pateetilise žestina kehastavad nüüd ELi ülevaid ideaale kaks halli Brüsseli pintsaklipslast. Ei olnud juhuslik, et mitte keegi ei maininud neljapäeval sõnagagi Laekeni deklaratsiooni, millega siis veel 15 ELi liidrit lükkasid 2001. aasta detsembris käima ühenduse põhiseadusliku reformimise protsessi, mis tipnes (kui nii võib öelda) Lissaboni leppe, Van Rompuy ja Ashtoniga.
Selles kaheksa aastat tagasi koostatud deklaratsioonis järgneb üks põhimõtteline küsimus teisele ja tähelepanuta ei jäeta ühtegi ELi südamemuret. Mis peamine, selles tekstis on lootust. Lootust, et ühendus suudab teha end mõistetavaks ja mõttekaks oma kodanike jaoks. Lootust, et ühendus hakkab maailmas «resoluutselt võitlema kogu vägivalla, kogu terrori ja kogu fanatismi vastu, sulgemata silmi maailmas leiduva südantlõhestava ebaõigluse ees».
Kes julgeks praegu öelda, et sellest lootusest on asja saanud?