Urmas Paet: ühine Eesti asi või pime viha

Urmas Paet
, välisminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välisminister Urmas Paet.
Välisminister Urmas Paet. Foto: Peeter Langovits
Välisminister Urmas Paet (Reformierakond) kirjutab, mis seisus on Eesti välispoliitika, tuues esile fakte lõppeva aasta kohta.

Ma ei tea, kust ja miks tuleb Keskerakonna ja tema juhi kurjus ja kibestumus. Pidevalt peab Eesti ühiskond kuulma, kuidas kõik on halvasti nii sise-, välis- kui kõikvõimalikes muudes poliitikates. Selline lahmiv lauskriitika devalveerib paraku ennekõike kritiseerijaid ja suurendab asjatult ühiskonna stressitaset.

Et viimase nädala jooksul on Keskerakonna juht võtnud lammutada ka Eesti välispoliitikat (Edgar Savisaar «2009. aasta Eesti poliitikas», PM 11.11), mis viimasel ligi paa­rikümnel aastal on õnneks põhinenud laial erakondadevahelisel üldisel konsensusel ning mille kujundamisel on valitsuses oldud aastate jooksul olnud roll ka Keskerakonnal, siis annan järgnevalt ülevaate, mis seisus on Eesti tegelikult välispoliitiliselt, ja kõnelen siin vähem kui aasta jooksul aset leidnud faktide keelt.

Arvestades Eesti suurust ja geopoliitilist asendit, on Eesti positsioonid rahvusvahelises keskkonnas tugevad. Oleme lõpetamas läbirääkimisi liitumaks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD). See on organisatsioon, millega ühinema kutsutakse vaid neid arenenud riike, kes saavad hästi hakkama ja kel on ka rahvusvahelist kaalu. Piisab, kui heita pilk selle organisatsiooni senistele liikmetele. Ehk see on selge hinnang Eestile.

Eelseisev NATO välisministrite kohtumine tuleb aprillis just nimelt Tallinnas. Siia kogunevad NATO riikide välisministrid, et arutada just siin ja praegu NATO tulevikku ehk NATO strateegilist kontseptsiooni. Dokumenti, mille koostamises osaleme ka meie ja millel on ka Eesti julgeoleku kindlustamisel suur tähtsus.

Kontaktid USA uue administratsiooniga on head, avatud ja tihedad. President Ilves oli esimene NATO uue liikmesriigi juht, kelle president Obama Valges Majas vastu võttis. USA uue administratsiooni ametisoleku esimese kolmveerandi aasta jooksul on USAs visiidil olnud ja oma kolleegidega kohtunud nii kaitseminister Aaviksoo kui mina välisministrina. USA asevälisminister Gordon on külastanud Eestit ning oleme korduvalt arutanud Euroopa julgeolekuga seotud küsimusi. Seega pole mingil juhul õige kuidagi vastandada meie suhteid president Bushi administratsiooniga ja president Obama omaga. Euroopa ja sealhulgas Eesti julgeolek ja heaolu on olulisel kohal mõlemale presidendile, sest väärtused, millele see seisukoht tugineb, on samad.

Vähem kui aasta jooksul on nii NATOs kui Euroopa Liidus olnud arenguid, mille ettevalmistamist on Eesti igati ja häälekalt toetanud. NATO võttis vastu uued liikmed Horvaatia ja Albaania ehk NATO jätkab avatud uste poliitikat. Liitumisele on väga lähedal Makedoonia ning Montenegro astub peatselt järgmise sammu NATOga liitumise teel. Ka NATO-Gruusia ja NATO-Ukraina nõukogu töötavad kenasti valmistamaks ette ka nende riikide NATOga liitumist.

Ka Euroopa Liit on jätkuvalt laienemise teel. Island on oma valiku teinud ja Eesti toetab seda meile emotsionaalselt nii lähedast riiki ELiga liitumisel. Samuti jätkuvad liitumiskõnelused Horvaatiaga ning loodetavasti algavad need peagi ka teiste Lääne-Balkani riikidega. Eesti välispoliitika selge edu on ELi idapartnerlusprogrammi rakendamine, mis aitab ELile lähemale tuua nii Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani kui ka Valgevene. Ka meie jõupingutuse tulemusel jätkab tegevust Euroopa Liidu vaatlusmissioon Gruusias, et hoida ära võimalikke uusi provokatsioone.

Eesti on edukalt liitunud Schengeni viisasüsteemiga ja jagab juba oma kogemust ka järgnevatele liitujatele, näiteks Bulgaariale.

Eesti nähtavus ja mõju on märgatavalt suurenenud ka ÜRO valdkonnas. Nii osutus Eesti valituks ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu asepresidendiks, samuti oleme Hea Humanitaardoonorluse kaasesimees. See on märk, et meie arengukoostöö- ja humanitaarabialast tegevust on märgatud. Rahalises mõõtmes ei saa meie abi kunagi olla nii suur, et konkureeriks maailma suurimatega, kuid seda enam peab see abi minema neisse piirkondadesse ja valdkondadesse, kus ta suudab enim lisaväärtust anda. Näiteks panustamine tervishoiuvaldkonda Helmandi provintsis Afganistanis on andnud olulisi ja elusid päästvaid tulemusi. Samuti nõu ja abi Ukrainale, Moldovale, Gruusiale, aga ka Lääne-Balkani riikidele on olnud täpne ja mõjukas. Meie tegevust Afganistanis Helmandis on lisaks ÜRO-le selgelt ja nähtavalt tunnustanud ka meie sealse tegevuse partnerite USA ja Suurbritannia juhid.

Aastaid kestnud tutvustustegevuse tulemusel valiti Eesti ka mõni nädal tagasi tihedas konkurentsis UNESCO maailmapärandikomitee liikmeks. Meie järgmised sihid on näiteks pääs ÜRO Inimõiguste Nõukokku 2012 ja ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks 2020.

Eesti välisministeerium on oluliselt tihendanud koostööd Eesti ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, et aidata kaasa keerulisel ajal uute turgude leidmisele. Poliitikuid saatvad äridelegatsioonid, uued investeeringute kaitse ja topeltmaksustamise vältimise lepingud ning igapäevased saatkondade konsultatsioonid on mõned näited sellest tegevusest.

Ja kui lõpetuseks vaadata ka meie suhteid lähinaabritega, siis Põhjamaade ja Balti riikidega pole igapäevane koostöö olnud kunagi nii tihe ja tõhus kui praegu. Läänemere strateegia on heaks kiitnud kõik ELi liikmed ja see loob eelduse veelgi tihedamaks ühistööks. NB 8 ehk Põhja- ja Baltimaade koostöö on nüüdseks loomulikumgi kui vaid Balti riikide või Põhjamaade omavaheline läbikäimine.

Ka suhetes Venemaaga on positiivseid edasiminekuid. Esialgu ehk väikseid, aga suund heanaaberlikkuse kujunemiseks on selge. On see siis mitme lepingu ettevalmistamise lõppstaadiumi jõudmine – pensionileping, päästetöödes teineteise abistamise lepe jne. Samuti lendavad lõpuks liinilennukid Tallinna ja Peterburi vahel ning Peterburi Jaani kiriku taastamisel on sealsete võimude täielik tugi. Huvi külastada Eestit Venemaa elanike seas kasvab.

Need olid mõned näited kirjeldamaks Eesti välispoliitilise asendi tugevnemist vaid selle aasta jooksul. See on saanud võimalikuks ka tänu sellele, et aastate jooksul on välispoliitilist ühtsust pidanud tähtsaks kõik Eesti erakonnad. See on võimaldanud Eestil saavutada näiteks nii Euroopa Liidus kui NATOs arvestatava positsiooni.

Loodan, et Keskerakonna püüd alustada kaugelt liiga vara ja vahendeid valimata parlamendivalimiste kampaaniat ei ürita vahetada Eesti aastate jooksul järjepideva tegutsemisega saavutatud positsioone rahvusvahelises kogukonnas sisepoliitiliseks peenrahaks. Kurjus ja pime vihkamine pole kunagi olnud head nõuandjad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles