Eesti selle sajandi kõmulisimat korruptsiooniprotsessi juhtivale Harju maakohtu kohtunikule Valeri Lõõnikule (63) ei tule muud soovida kui tervist.
Tervist, härra kohtunik!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ennustatakse ju protsessile väga pikka iga. Ja kohtunik Lõõnik hoolibki oma tervisest – joob teed ja piima, käib kaks korda nädalas basseinis ning ujub korraga vähemalt kaks kilomeetrit. Suvel rassib aiamaal.
«Tervise üle ma ei kurda, üle kümne aasta pole ma haige olnudki. Seagrippi ka ei karda, sest ega selle eest oskakski ära joosta,» ütleb Lõõnik.
Kohtunik on Lõõnik olnud 1997. aasta juunist, kui president Lennart Meri ta ametisse nimetas.
«Presidendiga olid mul soojad suhted,» ütleb Lõõnik ja lisab naerdes: «See oli nali.»
Aga tõsi on see, et president Meri istus Lõõniku arutada olnud Kultuuriministeeriumi nõuniku Mall Kaevatsi protsessil.
Noore mehena töötas Lõõnik miilitsas. Selle karjääri lõpetas Lõõnik Kopli miilitsajaoskonna ülemana, politseikarjääri aga Lääne-Viru prefektina. Siis tuli juriskonsuldi töö Dvigatelis, siis kohtunikueksam ja -amet.
Kriminaalkohtunik Lõõniku «kunded» on olnud röövlid, mõrtsukad, vargad, rahapesijad, altkäemaksuvõtjad ja -andjad. Tema saatis pedofiil Toomas H. Liivi vangi ja menetles poolteist aastat 41 liikluspolitseiniku kriminaalasja.
«See oli üks mu pikemaid protsesse, aga eks neid ole veel olnud. Kõike ei mäletagi,» ütleb Lõõnik.
Hetkel on Lõõnikul pooleli nn kalaärimees Vladimir Razumovski altkäemaksuafäär ning retseptivabriku asi. Muide, kui kolme retseptivabrikandi isikuandmed olid kontrollitud ja psühhiaatrid värisesid-punetasid hirmust nagu sügisesed vahtralehed, ei jäänud see ka kohtunikule märkamata. Pärast kutsus ta neid kogu istungi vältel eesnimega. Psühhiaatrid muide lõpetasid värisemise.
Harju maakohtu esimehe Helve Särgava sõnul on selline heatahtlik suhtumine inimestesse Lõõnikule omane. «Lõõnik on sõbralik ja väga õiglane inimene,» lausus Särgava.
Kuid Lõõniku sooja hinge peal pidi Särgava sõnul olema paks nahk.
«Hetkeemotsioonid Lõõnikut ei raba. Samas pole Lõõnik meie äärmiselt stressirohkes töös oma naljasoont ega muhedust kaotanud,» nentis Särgava.
Eriti kiitis Särgava aga Lõõniku head mälu ja oskust oma toimikutest lookas laual orienteeruda ning leida sealt just see dokument, mida hetkel vaja.
«Lõõniku töölauda nähes oli mu esmamulje, et sealt ei leia vist uss kah oma poegi üles, aga siis tõstis Lõõnik sõrme ja ütles: «Oota üks minut! See paber on kolmanda hunniku seitsmes leht!» Ja ta võttiski selle paberi sealt!» meenutas Särgava imestusega.
Maadevahetuse protsessile ennustatud pikki aastaid Lõõnik ei karda, sest ta usub, et kui ka tema asja finišisse viia ei jõua, saab seda teha teine kohtunik, sest kriminaalmenetlusseadustikku tahetakse nii kohendada, et asendamatuid enam pole.