Igor Taro: Medvedevi-Putini pakt
13. november 2009, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa presidendi aastakõne parlamendile pole kunagi olnud välispoliitiliselt sedavõrd pinnapealne. Polnud selles konkreetseid lubadusi uute Iskanderite paigutamiseks ega vihjet võimalikule tuumasõjale.
«Pole mõtet põski punni ajada.» Nende sõnadega soovitas Medvedev võtta oma välisteenistusel pragmaatiline suund ning otseülekandes ilmus suures plaanis ekraanile välisminister Sergei Lavrov, kelle põsed olid sel hetkel saali keskmisest kindlasti vähem punnis.
Medvedevi sõnutsi keskendub Venemaa läänesuunaline välispoliitika nüüd eelkõige uue Euroopa julgeolekusüsteemi loomisele. Kuivõrd keskenduvad sellele ülejäänud Euroopa riigid – see on juba iseküsimus. Venemaa riigipea väljatoodud probleemile – Venemaa pole NATOs, seetõttu ei suutnud keegi peatada Gruusiat nahaalselt ründamast Lõuna-Osseetiat – vaatab ju lõviosa tema naabreid hoopis teistpidi.
Välispoliitiline osa tekstist ei küündinud mahult ja kestuselt seekord kümnendikuni pooleteisetunnisest sõnavõtust. Tavapärase kolmandiku kõrval on see köömes. Siit koorubki küsimus: äkki välispoliitika pole enam Venemaal presidendi vastutusala?
Oli ju veel mitu olulist ja päevakajalist valdkonda-probleemi, millel president isegi ei peatunud. Näiteks nafta ja gaas, energiatarned Euroopa Liitu.
Ta küll osutas hoopis vajadusele muuta Venemaa majandust neist tarnetest vähem sõltuvaks ja innovaatilisemaks, kuid kirge, mida õhkub Vladimir Putinist Nord Streami ja muude Streamide võimalustest rääkides, see pea nagu ei jagaks. Kas oleme tõesti tunnistajaks uuele vastutusalade jagamisele? Kus kõik, mis seostub konkreetse raha ja «mõjuvõimuga kauplemisega», on Putini ja ülejäänud – pehmemad asjad – Medvedevi pärusmaa. Mäletatavasti olid pehmed rahvusprojektid algusest peale Medvedevi vastutusalas. Nii võiks ka seda kõnet käsitleda suure rahvusprojektina, milles sisuks on presidendi sõnutsi Venemaa tõstmine uuele tsivilisatsioonilisele arengutasemele. Ilma sõidetavate autoteede, telekommunikatsiooniliselt mahajäänud ning vohava korruptsiooni-bürokraatiaga riigist kiire interneti, e-teenuste ja kosmosetehnoloogiaga suurvõimuks.
Seekord rõhus president korduvalt Venemaa mahajäämusele ning selle arengupeetuse mittevastavusele riigi ajaloolisele rollile ja sellest johtuvatele ambitsioonidele. Sellega olid ilmselt rahul nii impeeriumimeelsed kui liberaalid, kellest mõned ongi hakanud Venemaa moderniseerimise lootust seostama Medvedeviga.
Presidendi kõne oli koostatud sedasi, et enamjaolt ei raatsiks ükski Kremli tuline oponent selle seisukohtadega vaielda. Kes siis lööks rusika rindu ja ütleks, et ta on kõigiti vastu Venemaa muutmisele nüüdisaegseks ja kõrgelt arenenuks? Garri Kasparovi opositsiooniliikumises Ühinenud Kodanike Rinne leidis hiljuti aset isegi väike skandaal teemal, kas peaks hakkama «liberaalse» presidendiga koostööd tegema. Kremli liberaalne topis on edukas, kui isegi Putini režiimi lepitamatud vastased on hakanud nägema võimalust põhjalikuks süsteemimuutuseks, astudes «Medvedevi enamuse» ridadesse. Presidendi pöördumise uus ettevalmistamise tehnoloogia «virtuaalsete mõttetalgute» abil on loonud järjekordse illusiooni Kremli sidemest rahvaga, nagu seda on teinud regulaarsed Putini otseliinid. Rahu, alamad, hea tsaar kuuleb teie muresid – mässata pole tarvis.
Mis oleks «Medvedevi enamus» ilma Putinita? Medvedev jagas eile tõepoolest oma eelkäijale korraldusi sõnadega: «Annan valitsusele korralduse lahendada see küsimus kuue kuu jooksul.» Kordagi ei puudutanud korraldus valdkondi, mis eelneva jaotuse kohaselt kuuluvad nüüd eranditult peaministri pärusmaale. Kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine nädalas kahelt kolmele, 1,5-kordne pensionide tõus järgmise kolme aasta jooksul, elamispinna andmine sõjaveteranidele ja ajavööndite vähendamine ei riiva olulisel määral Putini lähikondsete (äri)huvisid.
«Sellest saab esimene moderniseerimine, mis põhineb väärtustel ja demokraatial,» kuulutas president kohe avalöögis. Ja toonitas ühtviisi, et mitmeparteisüsteem on Venemaal hästi juurdunud ja tööle hakanud. See võiks liberaalse Medvedevi fännidele vähemasti veidi kahtlane tunduda.