Tont käib ringi mööda Eesti poliitikat – Keskerakonnaga koostöö tegemise tont. Sel sügisel leidis ta endale sobivaima ohvri – sotsiaaldemokraadid. Nii on meie poliitika vasak tiib asunud justkui koonduma löögirusikaks kapitalistlike vereimejate vastu, et haarata võim kogu riigis.
Paraku lõi hiljutine teineteiseleidmine mõra nii sotside kui nende valijate sekka – on ju raske kehastuda Rohelise Koletisega võitlevast Pühast Jürist hetkega särasilmseks pruudiks, kes on valmis suhteliselt lihtsatel tingimustel Koletisega paari heitma.
See paljude valijate ootuste reetmine on aga vaid üks samm sotse kummitaval pikemal allakäigutrepil. Erakond löödi välja Toompea võimukoalitsioonist, europarlamendis kahanes esindatus napilt ühele saadikule, partei sai kevadel uue esimehe, kes aga ei toonud kaasa uut tõusu, vaid muutis erakonna kuvandi segasemaks, et mitte öelda skisofreeniliseks.
Üritatakse ju olla vasakpoolsed, samas eksponeeritakse esimees Pihli korra eest seisjana. Rohelist Koletist ühel päeval vihatakse, teisel päeval armastatakse. Kui Püha Jüri telepilti jõuab, siis ta ainult naeratab, justkui oleks see parim relv korruptsiooni ja muude pahedega võitlemisel.
Mõni võiks muidugi väita, et eelkirjeldatut saab kujutada hoopis roosinupupartei uue tõusu algusena. Sotsidel on ju teoorias arvestatavad šansid võita vasakjõuna majanduskriisi tingimustes juurde hulgaliselt toetajaid ning teha 2011. aasta riigikogu valimistel oma ajaloo üks paremaid tulemusi.
Kuid ma leian, et see oleks võimalik vaid siis, kui erakond likvideerib ebamäärasuse, saab uue, karismaatilise, soovitavalt noorusliku esimehe ja käitub sotsiaaldemokraatlikule erakonnale vääriliselt. Ehk nagu Jaan Kaplinski eilse Postimehe intervjuus ütles – saab tegijaks.
Härrassotside ja vasakintellektuaalide klubina, mida juhib naeratav ametnik, keda mõned peavad hoopis konservatiiviks, edu ei saavutata.
Piltlikult öeldes oleks meie sotsidel vaja oma Che Guevarat või vähemalt Barack Obamat. See tähendab meest või naist, kes suudaks paeluda lihtsat valijat ning ka Edgar Savisaare väikevennana särada – nii nagu president Lennart Meri oskas Eesti väiksusest hoolimata suhelda maailma juhtivate riigipeadega nagu võrdne võrdsega.
Tüüpiline sotsiaaldemokraatide valija – lihtne kaasmaalane – on praegu jäetud Keskerakonnale või lihtsalt ripakile. Tuleb hakata teda tagasi võitma. Valem on lihtne – sotsiaaldemokraadiks tuleb hakata ka tegudes.