Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: ellujääjad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Artur Sadovski

Suvistel päevadel esineb hetki, kus ameeriklased on hõivanud kõik vanalinna kohvikud. Neile nagu ei piisaks Bagdadist, nad peavad üle võtma ka Tallinna.

Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. | FOTO: Pm

Ma olin seal – ja seal tähendab Viru tänava Apollo raamatupoe teist korrust – ühel vihmasel pärastlõunal, kui seitse Ameerika ristluslaeva turisti võtsid meid lühikeseks ajaks pantvangi. See oleks võinud lõppeda rahumeelselt, aga siis ei suutnud üks neist leida üles vajalikku tähte Apollo internetiarvuti klaviatuurilt.

«Siin ei ole W-tähte!» kuulutas ta valjuhäälselt. «Kuidas saab olla, et klaviatuuril pole W-tähte?»

Leti taga töötav neiu jäi rahulikuks. Oli selge, et ta on varemgi samasuguseid olukordi üle elanud.

«Kas teie keeles ei ole W-tähte?»

«Meil on W-täht. Ja see on klaviatuuril samas kohas, kus W-täht ikka.»

«Kus? Ma ei näe seda. Ja ätt-märki pole ka!»

«Härra, meil on mõlemad olemas.»

Oma sõna ütles sekka naaberlauas istuv naine: «Hei, mul on kaameras juba 36 pilti!»

Kauboimütsis mees lisas: «Kas siin sajab kogu aeg?»

«Ah, põrgusse, aitab küll.» Vanamees arvuti taga paistis olevat nutu äärel. «See ei ole seda väärt.»

«Las ma proovin, paps.» Säravvalgetes tennistes viiekümnendates eluaastates mees võttis suuna arvuti poole. «Vaata nüüd, papi. See käib sama lihtsalt nagu kunstnikul pintsli liigutamine.»

«Kas Ameerika krediitkaardid sobivad?» küsis 36-foto-naine.

Pesapallimütsi ja põlvpükstega lihav mees tuias mööda kohvikut ja pildistas taimi. «Hotitje smotrit?» küsis ta ühe eestlase käest, torgates kaamera peaaegu mehele näkku. Mees nägi tugevasti vaeva, et mitte tõsta pilku raamatult.

«Mulle meeldivad ka raamatud,» ütles fotograaf inglise keeles. «Usu või ära usu, aga ma olen raamatutest palju teada saanud. Ja mitte ainult tehnilisi asju.» Ta astus järgmise taime juurde ja taas kõlas plõks.

«Ah, ma olen saanud sada kirja!» teatas valgetes tennistes poeg. «Ja kõik polegi peenise pikendamise kohta.»

«Kas keegi on mu objektiivi katet näinud?» küsis 36-foto-naine kogu ruumilt. «See oli just mul käes.»

«Mul on täpselt samasugune telefon nagu teil,» ütles ringituiav fotograaf kenale eesti neiule, kes mugis kooki. Neiu noogutas tunnustavalt. Mees suundus pildistama järgmist taime. Kui palju neid taimi siin kohvikus üldse on, mõtlesin. «Hotitje smotrit?» torkas mees kaamera neiu ette. «Tänan, ei,» vastas neiu inglise keeles, kui oli koogitüki alla neelanud.

«Seal see ongi!» hüüdis 36-foto-naine. «Otse seal tooli all.»

Selleks ajaks olid kõik kohviku eestlastest kliendid leidnud raamatu ja süüvinud põhjalikult lugemisse. Üks elegantse välimusega vanem härrasmees, kes nägi välja nagu Endel Lippmaa, uuris erakordse huviga «Naisi». Teine teeskles, et magab, kui fotograaf suuna tema poole võttis. Kolmas tõmbas jalad vastu rinda, võttes sisse looteasendi. Ma kibrutasin kulmu ja sukeldusin oma arvuti ekraanile. Fotograaf sai ringi täis, teeskles, et astub edasi raamatupoodi, ja sööstis siis tagasi.

«Hotitje smotrit?»

Ta seisis otse minu ees ja sestap otsustasin teha nii hästi Boratit, kui oskasin: «Mina vähe inglist.»

«See ei ole inglise keel, väikemees, Ma rääkisin vene keeles.»

«Mina ei mõistma.» See võte oli varem töötanud.

«Mees, kust sa pärit oled?»

«Ontario,» kohmasin.

«No see maa mulle meeldib,» vastas ta. «Paistab, et siin sajab päris palju. Näed, kui kvaliteetne kaamera? Tervelt kaheksa megapikslit.»

Ma noogutasin viisakalt megapikslite peale. Sain aru, et fotograafia on tema viis suhtlemist alustada, umbes nagu venelastel «spitški» küsimine. Kõik mind ümbritsevad eestlased piidlesid üle raamatu serva, varjamata rõõmu, et need ei olnud nemad, kes olid fotograafi ohvriks langenud.

«Mes sa teed siin?» Mees rääkis Kesk-Lääne aktsendiga.

«Mina lugema.»

«Jah, seda ma näen. Aga mis tööd sa teed?»

«Mina vähe inglist,» kordasin.

«Kuule, väikemees, ma näen ju, et sa loed arvutis inglise keelt. Nii et midagi pead sa ikka mõistma.»

Mul oli kange tahtmine heita endalt mask ja küsida perfektses inglise keeles, kas ta peab mind väikemeheks sellepärast, et kaalub kolm korda rohkem, või on see mingi geneetiline hegemooniakalduvus. Aga siis oleks ma pidanud talle selgitama, kus asub Ontario, ja rääkima, et vene keeles eestlaste poole pöördumine ei ole kultuuriliselt just kuigi peenetundeline. Selle asemel võtsin abiks eestlaste eeskuju: rääkida vähe, aga viisakalt. «Jah, mina palju hästi lugema.» Ma põristasin R-i nii tugevasti, kui oskasin. «Väga tore kaamera. Teie rikas mees.»

«Noh, fotograafia on ainult üks minu hobi.» Tema hääles kõlas selgelt uhkus.
«Hei, Dave, vaat siin on alles foto!» hüüdis Valgetennis arvuti tagant. Fotograafi nimi oli nähtavasti Dave, sest ta tõttas masina juurde.

«Nüüd ma sain selle kätte!» hüüdis 36-foto-naine.

Kui aus olla, siis enamik Tallinna külastavatest ameeriklastest ei terroriseeri kohalikke elanikke. Ristluslaevadega saabujad on õigupoolest turistide koorekiht, enamasti väga haritud ja jõukad inimesed, kes tihtipeale loevad juba ette maade kohta, mida nad külastavad. Nad on seda tüüpi turistid, keda Eesti peaks soovima näha tagasi pöördumas ja ristluslaeva asemel siin pikemalt peatumas mõnes viietärnihotellis. Kuid see seltskond, kes astus Apollosse sisse vihma eest varju, käitus kohe selgelt poolearulistena – isegi kui üks neist oskas vähemalt mõned sõnad vene keelt –, nii et mul tekkis küsimus, kas ka ristluslaevadel on jäneseid, kes elavad tähelepandamatult kuskil alumistel tekkidel, mängides täringumänge ja tantsides laudadel koos Leonardo DiCaprioga.

Õnneks jäid nad enne seda, kui mul avanes võimalus järele pärida, vakka ja tõusid kui üks mees, otsekui kuutõbised, ning suundusid kohviku ukse poole. Vahest tahtsid jänesed nüüd teha kollektiivselt külma arvet, võttes eeskuju igihaljast Ameerika teismeliste nipist tellida hiigelkoguses süüa ja siis hiilida restoranist maksmata välja. Kuid ma heitsin pilgu kellale ja et see lähenes viiele, siis oli usutavam, et nad ei tahtnud laevast maha jääda. Ehkki Dave’i tõmbas ilmselgelt taimede pildistamine, oli teda arvatavasti kuskil Ameerikas ootamas ka tõeline töö.

Ameeriklaste taandumine ei tähendanud aga veel vaikuse saabumist. Inglise keele asemele astus otsekohe saksa keel. Naaberlaua taga istet võtnud neli sakslast ei jäänud hääletugevuselt ameeriklastele sugugi alla, kuid nende jutuajamine piirdus nende endaga ning nad ei võtnud ette humanitaarsetest kaalutlustest kantud retki teiste laudade juurde. Et ma saksa keelt ei oska, võin vaid ette kujutada, millest nad kõnelesid.

«Ma olen alati arvanud, et Eukleides oli rohkem matemaatikaajakirjanik kui matemaatik.»

«Eh, nojah, aga vaat Archimedes, tema oli tõeline mees!»

«Te mõlemad olete liiga palju Stephen Hawkingit lugenud. Las ma ütlen teile, mis see matemaatika on...»

Siis naersid nad üheskoos mõttetargalt ja eurooplaslikult.

Ma tean, et eurooplaste ameeriklastest intellektuaalselt kõrgemale asetamine on diskrimineerimine. Lollpäid leidub igal mandril ja üldistuste tegemine annab lõpuks vältimatult mõne tagasilöögi. Kord, kui ma õhtustasin oma prantsuse sõpradega Pariisis, jäi kogu restoran haudvaikseks, et kuulata pealt ühe perekonna vestlust.

«Mis seal nii huvitavat on?» küsisin sosinal sõbra käest. «Kas pereisa töötab Sarkozy juures?» Sõber käskis vait olla. Ta selgitas hiljem, et pereisa oli otsustanud restoranis teatada, et magab oma sekretäriga, ning abikaasa ei reageerinud sellele just nii, nagu mees oli oodanud, pidades ilmselt kogu saali üheks suureks restoraniteatriks.

Ma tunnen päris paljusid taibukaid ameeriklasi, tõelisi intelligente, kes oskavad üles lugeda naaberriigid, teavad, et Mehhikos ei kõnelda mehhiko keelt, ja isegi selliseid, kes võivad igati veenvalt kõnelda Lissaboni lepingust. Paraku ei kuulunud see ristluslaeva seltskond oma maa parimate esindajate hulka. Nende tekitatud kahju nõuab aastaid tõsist PR-tööd.

Kui ameeriklased uksele lähenesid, pööras fotograaf veel kord ruumi poole. «Hei, väikemees!» hüüdis ta. Polnud kahtlust, et ta pidas silmas mind. «Tead, mees, sa oled mu meelest päris okei. Sinu maa on kohe super.»

Mida selle peale üldse öelda, võib lugejal tekkida küsimus. Aga ma teadsin täpselt, mida öelda. «George Bush!» Ma tõstsin pöidlad kõrgele õhku. «Hurraa, Ameerika.»
Mõned ameeriklased tõstsid samuti pöidlad üles. Fotograaf lõi oma paljad tüvejämedused jalad kokku, nii et kõik jäid teda vaatama, ning vastas mulle napsaka, peaaegu sõjaväelise tervitusega.

Kui ameeriklased trepist alla kadusid, panid eestlased aeglaselt raamatud käest. Kõik vaatasid ringi, otsides haruldasel kombel silmkontakti. Keegi ei lausunud sõnagi, aga oli selge, et kogemus oli meid erilisel viisil ühendanud. Nagu inimesed, kes taaruvad minema pärast lennukiõnnetust või pääsevad eluga põlevast majast, olime nüüd eluks ajaks kokku seotud.

Me olime elanud üle ameeriklased. Me olime ellujääjad.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!

Tagasi üles