Priit Pullerits: kadunud Obama

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Olin Barack Obama peaaegu unustanud, kui Nobeli rahupreemia määrajad ta kuu aega tagasi taas nähtavale tõstsid.

Enne seda, püüdsin meenutada, millal temast viimati kuulsin? Ah jaa, siis, kui ta otsustas, et Poola ja Tšehhimaale ameeriklaste raketikilpi siiski ei tule.

See võis venelaste meelest olla USA rahumeelt näitav otsus.

Aga Obama rahupreemia – isegi paljud tema pooldajad hindavad seda teenimatuks. Obama-meelne meedia avaldas pärast Nobeli võitu koguni karikatuuri, kus ironiseeris, et järgmisena saab ta Grammy auhinna laulu eest, mis kumiseb ta peas, aga mida keegi kuulnud pole, sellele järgneb Oscar unenäo eest, mida ta ühel ööl nägi.

Obama-hullus on asendumas Obama-skepsisega, ja mitte üksnes Ida-Euroopas, kus ärevust kütab USA presidendi naiiv-diplomaatiline sõbramehelikkus Venemaaga.

Ettevaatlikuks teeb see, et Obamasse on usku kaotamas ka Ühendriikide kaitsejõudude esindajad. Sest siiamaani pole ta suutnud langetada otsust lisajõudude saatmise kohta Afganistani, mille stabiliseerimise on ta kuulutanud oma välispoliitika üheks olulisemaks ülesandeks.

Tõsi, ei saa öelda, et Obama poleks midagi otsustanud. Tema läbisurutud 787 miljardi dollari suurune rahasüst Ameerika majanduse päästmiseks hoidis ilmselt ära halvima kogu maailmas. Siiamaani ei kahtle keegi ka tema kevadises otsuses päästa pankrotist tööstushiiud Chrysler ja General Motors. Aga poliitiliselt ja majanduslikult rahutuil aegadel pole seda palju, mille kohta Obama saaks savisaarlikult kuulutada: «Tehtud!»

Sedasi pole imestada, et ameeriklaste heakskiit Obama tegevusele on alates suvest pidevalt vähenenud. Töötuse protsent on lausa katastroofiline, ligi kümme. Riigivõlg läheneb astronoomilisele 12 triljonile dollarile. Tervishoiureform, Obama sisepoliitika üks nurgakive, on senisel kujul päevakorrast sama hästi kui maas. Ja Afganistanis langevate Ameerika sõdurite arv muudkui suureneb.

Lugu peab olema tõesti hull, kui juhtimisajakiri Harvard Business Review märgib, et hoolimata suurepärasest intellektist, ajaloo tundmisest ja analüütilistest võimetest on Obama ebaefektiivne juht: tal on võim, aga ta ei suuda selle abil teha poliitikat, ja tal on kõik vahendid, aga ometi jääb puudu tegudest. «Temast pole olnud juhti ajal, mil juhti on kõige rohkem vaja,» kõlab kümnepunktilise halastamatu kriitika resümee.

Nobeli preemia on Obama saanud selle eest, millega ta presidendivalimiste kampaania aegu hiilgas: kaunite ja sütitavate sõnade eest. Ent ta ei ole enam mingi Chicago kogukonnaliider nagu nooruses, kui piisas meeldiva jutu puhumisest. Ta on Ühendriikide president, aga paraku on ta teiste liidrite halli vähejõulise massi sisse kadumas.