Juhtkiri: vapper Moskva ja peata Washington

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Pärast 21. augustit võis hetkeks jälle tunduda, et Assadi režiimi viimnepäev koidab USA ja tema Euroopa liitlaste sõjalise sekkumisega kõige rohkem nädala pärast. See oli optimistide hinnang.

Pessimistide arvamuse kohaselt oleksid lääneliitlaste sõjalisel sekkumisel ettearvamatud tagajärjed, mis võivad viia isegi kolmanda maailmasõjani. Avalikku arvamust nii Euroopas kui USAs, mis mäletab hästi Iraaki ja Afganistani ning vähem Liibüat, ei suutnud veenda Barack Obama lubadus «saapaid mitte maha panna» ning alguses kindla, suurejoonelise ja lühikesena lubatud sõjaline sekkumine on suubunud diplomaatiliste lahenduste otsimisse.

Võimalik, et pessimistidel on Süüria osas rohkem õigus kui optimistidel, ent nüüd, kolm nädalat hiljem, näib keemiarelvade kasutamise tõkestamine Süürias muutuvat hoopis Venemaa diplomaatiliseks võiduks. Tõsi on see, et kodusõjas, mis on juba nõudnud enam kui 100 000 inimese elu ning sundinud kodudest lahkuma miljoneid, on igasugune võit stabiliseerimise suunas selle eestvedajale vaatamata ikkagi võit. Tähelepaneliku murelikkusega tuleb aga jälgida maailma julgeoleku peaarhitektide rollide muutumist, mis Süüriast alguse võib saada.

Põhjustest, miks Venemaa on seni olnud väga jõuliselt vastu igasugusele sõjalisele sekkumisele Süürias, on palju kirjutatud (viimati näiteks Jüri Maloverjan, PM 9.09). Venemaa huvi on olnud selgelt omakasupüüdlik ning Bashar al-Assadile on see andnud kindluse, et ükskõik, kuhu lääneriigid oma «punaseid jooni» tõmbavad, Venemaa ja Hiina vastuseisu tõttu ÜRO Julgeolekunõukogus on rahvusvahelised karistusoperatsioonid välistatud. Sellest, kui oluline on Assadi režiimile just Venemaa toetus, annab ilmekalt tunnistust asjade käik nüüd, mil USA on ähvardanud sekkuda ilma julgeolekunõukogu resolutsioonita: Moskva eestvedamisel saavutati kiiresti Damaskuse valmisolek allutada riigi keemiarelvastus rahvusvahelisele kontrollile.

Esialgu on see valmisolek küll vaid sõnades, kuid tegudeni jõudmist survestavad nii USA kui Prantsusmaa. Optimistidele on oluline meelde tuletada, et isegi kui Süüria tõepoolest annab oma keemiarelvad rahvusvahelise kontrolli alla, ei too see automaatselt kaasa kodusõja lõppemist.

Ent signaal on antud – Moskva rakendab edukalt diplomaatilisi vahendeid, samal ajal kui Washingtonis on Kongressi hääletus edasi lükatud ning Obama oma sõjakust õigustama jäetud. Muidugi ei piisa jõujoonte muutmiseks edust ühes konfliktis, kuid Lähis-Idas annab see Venemaale lääneriikide ja USA ees olulise diplomaatilise edumaa, mis pikemas perspektiivis kasvatab Moskva mõjukust vastasseisudes.

Assadi vastased, nagu Assad isegi, ei ole demokraatlikud jõud, ja seda pole ka Venemaa. Ning see pole Euroopa ega USA huvides, kui ebademokraatlikud jõud hakkavad suhetes läänemaailmaga kasutama oma vahemehena Venemaad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles