Katalaanide olukord on keeruline. Nad on olnud sedavõrd kaua Hispaania kuningriigi alamad, et vaatamata arvukatele maailmanimedele (Joan Miró, Salvador Dali, Montserrat Caballé, Josep Carreras, Juan Antonio Samaranch jne) ei taju valdav enamus inimestest üldse nende olemasolu – ei mõista, et tegemist on oma keele ja kultuuriga põlise rahvaga, kelle iseolemise soovi on aastasadu maha surutud, kelle keelt on räigelt diskrimineeritud ja seda kõike Euroopas.
Kui samuti iseseisvust taotlev Šotimaa on üldjuhul teadvustunud selge territooriumina ja šotlased rahvusena, siis Katalooniat tavateadvus kahjuks veel sedasi ei mõista. Seda vaatamata üliedukale ja populaarsele jalgpalliklubile FC Barcelona, mis on midagi palju enamat, kui lihtsalt jalgpalliklubi. FC Barcelona on olnud katalaanidele midagi palju enamat, kui omal ajal Tallinna Kalevi korvpallimeeskond. Ehk isegi midagi meie laulupeotraditsioonide laadset, mis on aidanud hoida oma identiteeti.
Olen Eestimaalgi kohanud suhtumist, kus peale mõningast vestlust Kataloonia teemal peale Barcelona mainimist kuulen ikka vastuseks: «Aa, see on ju Hispaania.» Meenutagem, kui tigedad me olime, kui meie kohta öeldi Venemaa?
Katalaanid (Kataloonias on 7,5 miljonit elanikku) on jõudnud veendumusele, et oma identiteedi, kultuuri ja keele hoidmiseks vajavad nad oma riiki. Viimase 30 aasta jooksul on nad üritanud anda omalt poolt parima koostööks Hispaania riigiga rajamaks demokraatlikku ja kaasaegset Hispaaniat. Nad on lootnud domineeriva Hispaania mõistmisele ja tolerantsusele, on lootnud katalaanide identiteedi, kultuuri ja keele respekteerimisele. Nad on lootnud saavutada mõistliku lahenduse Hispaania krooni all. Ja nad ei ole leidnud mõistmist – vähemalt mitte määral, mida nad soovivad.
Turistil on raske oma lühiajalistel visiitidel tajuda Kataloonia erisust. Piire ei ole ja kui ei valda ühte või teist keelt, siis on raske ka tabada, kas ja kus räägitakse hispaania või kataloonia keelt. See on oluliselt erinev meie omaaegsest olukorrast, kus vähegi muusikalist kuulmist omanu eristas selgelt vene keelt eesti keelest.
Hispaania põhiseaduskohus tühistab ja vaidlustab arvukalt Kataloonia parlamendi poolt vastu võetud õigusakte, nende hulgas kohustuse õpetada kõigis Kataloonia koolides katalaani keelt. Kui meie iseseisvusaegne noor põlvkond välja arvata, siis peaks tunduma kangesti tuttav. Otsitakse viise, kuidas tühistada härjavõitluse keeld Kataloonias. Rääkimata sellest, et läbirääkimised majandusküsimuste lahendamisest mingilgi mõistlikul tasemel ei edene sammukesegi võrra. Hispaania tööstuslikult arenenuim piirkond soovib võrdsemat kohtlemist eelarveküsimustes. Justkui kunstlikult tekitatakse olukord, kus Kataloonia aastaeelarve on 16 miljardi euroga miinuses. Keskvõim on kategooriliselt vastu mistahes kokkulepetele rahandus- ja maksundusteemadel. Kuigi baskidel ja Navarral on fiskaalsuveräänsus.
Mullu 11 septembril, Kataloonia rahvuspäeval nõudis 1,5 miljonit inimest ehk viiendik selle autonoomse piirkonna elanikest Barcelonas meeleavaldusega iseseisvat riiki. Mida enam keskvõim vastustab katalaanide iseolemise soovi, mida enam dikteeritakse «ühtse» riigi reegleid, seda enam katalaane ja kataloonia teistest rahvustest elanikke asub toetama oma riigi loomist.
Arvukad pisemad demonstratsioonid ( näiteks kuuetunnine staadionikontsert 90 000 kaasaelajaga, pisikesed inimketid maailma arvukates linnades) päädivad täna 400-kilomeetrise inimketiga Kataloonia põhjapiirilt lõunapiirini tõmmates kaasa ka katalaanidega asustatud Põhja-Kataloonia provintsi Prantsusmaal, Valencia regiooni Hispaanias ning ka Baleaari saared.
Katalaanid järgivad põhimõtteliselt rahumeelset teed. Nad soovivad otsustada iseolemise üle referendumil. Kuid Madriid on sellisele referendumile öelnud selge «ei». On see demokraatlik? On see demokraatlik, et üks Hispaaniast valitud europarlamendi saadik väitis avalikus intervjuus: «Kataloonia probleem on kindralite probleem»?
Jah – teema on tundlik ja keeruline. On mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid piiride mittemuutmise kohta, on küsimus Euroopa Liitu kuulumise kohta. Pole vist raske arvata, et kui Katalooniale surutakse peale Euroopa Liitu taassaamiseks tee, mille on läbinud teised riigid, siis jäävad katalaanid Madridi jah sõna ootama aastakümneteks. Aga äkki pole peale seda ka jäänuk-hispaania enam EL liige. Äkki on siis tegu hoopis kahe uue riigiga? Kuidas oleks kulgenud Tšehhi ja Slovakkia liitumistee, kui nende sõbralik lahutus oleks toimunud peale liitumist EL-iga?
Katalaanid soovivad analoogselt Balti ketiga näidata maailmale: me oleme rahvus, me tahame olla ise, me tahame ise otsustada oma elu üle ja meil on õigus teha ka omaenese vigu. 25 aastat tagasi oli Kataloonia TV sage külaline Eestis, nad toetasid meie taotlusi iseolemisele ja nüüd on meie kord ja kohus teha sama. Nüüd on meie hääl ehk tugevam, nüüd on meie hääl kuuldavam. Miks ei võiks Eesti olla see pisike riik maailmas, kes esimesena tunnustab Katalooniat, nagu omal ajal tegi seda Island.
Mõistagi ei ole Kataloonia praegu, peale 300-aastast Hispaania krooni alla kuulumist, ainurahvuseline ja loomulikult on neid, kes on iseseisvumise vastu. Ka Barcelonas kohtab teenindajaid, kes pole nõus rääkima katalaani keeles ja jällegi – nii tuttav. Ja see solvab katalaane. Loomulikult sõimatakse iseseisva riigi toetajaid ka fašistideks – eelkõige muidugi Madridi suunalt.
Et Hispaania ei ole tunnustanud Kosovo Vabariiki (mõistate isegi miks), siis ei saa näiteks kosovarid oma passiga Hispaaniasse ja piirilt tagasi on saadetud isegi sealseid teadlasi, kes on kutsutud Barcelonasse konverentsile.
Kataloonia Rahvusassamblee, iseseisvumisliikumise juhtiv jõud ja Kataloonia keti organiseerija on erinevate ideoloogiliste veendumustega ja erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste parteideväline või -ülene ühendus liitmaks ja neid, kelle sihiks on Kataloonia riik. Viimastel valimistel saavutasid veenva enamuse parteid, kes deklareerisid iseseisvusreferendumi vajadust, vajadust anda see küsimus rahva otsustada. Need parteid soovivad selgust tuleviku suhtes ja nende seas on ka iseseisva Kataloonia vastustajaid. Kuid Madrid ei soovi referendumist kuuldagi. Seepärast siis ka 11. septembri inimkett piirist piirini – kett, mis on inspireeritud Balti ketist.