Juhtkiri: meie julgeoleku võtmed on (ka) Rootsi taskus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Pingeline maailm eesotsas Lähis-Idaga, mille sündmusi üleilmne meedia kogu oma eheduses sekundi murdosaga laiali paiskab, peaks panema iga inimest ja ühiskonda mõtlema turvatundele. Homne rahu pole paraku enesestmõistetav, eriti kui täna selle nimel mitte tööd teha. Seepärast tuleb pingutada ise ja jälgida tähelepanelikult arenguid kogu maailmas, aga iseäranis lähinaabrite juures.

Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud Rootsi nõrgenenud kaitsevõime. Samas on vaatlejad veendunud, et nimelt Rootsi on Läänemere-äärsete riikide stabiilsuse ja julgeoleku seisukohalt võtmetähtsusega. Mullu teatas Rootsi kaitseväe juht Sverker Göranson, et Rootsi suudaks end iseseisvalt kaitsta vaid nädalapäevad. Sel suvel võttis teema omakorda teravalt üles Rootsi rahvusliku kaitsekolledži endine juht, erukindralmajor Karlis Neretnieks, kes kirjutas USA mõttekoja Stratfor lehel, et kui Venemaa ja NATO vahel peaks tekkima Balti riike mõjutav konflikt, ei õnnestu Rootsil sellest kõrvale jääda. Värskelt Postimehele intervjuu andnud Neretnieksi sõnul on Rootsi lubanud Balti riike toetada sõjaliste abinõudega, ilma et neil tegelikult selleks vahendeid oleks.

Kui suur on mainitud konflikti oht, on iseasi, ent nagu tõdes soome kolumnist ja välispoliitika asjatundja Jarmo Mäkelä laupäevases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK: mõelda tuleb ka kõige mustematest stsenaariumidest. Seega on üsna loomulik, et sõjalise võimekuse ja julgeoleku teema Rootsi ühiskonnas rohkem kõlapinda leiab. Rootsi välisminister Carl Bildt kirjutas sel nädalal mikroblogivõrgustikus Twitter, et kuningriik kavatseb lähiaastatel kaitsekulutusi järk-järgult suurendada. Kuidas seda teha, milliseid reforme kaitseväes ette võtta jne, on muidugi iseküsimus.

Balti riigid on teinud panuse lõimitusele ja kollektiivkaitsele, Rootsi aga NATOsse ei kuulu. Üks võimalusi olekski alliansiga liitumine, mis meie seisukohalt oleks tervitatav, sest NAT­O saaks Balti riikide kaitsestrateegiates arvestada geograafiliselt tunduvalt lähema punktiga kui Poola. Rootsil oleks NATOst võita mitmes mõttes, kasu võiks olla nii poliitiline kui ka majanduslik – kui mõelda näiteks võimalusele edendada alliansi kaudu oma kaitsetööstuse huve.

Kuigi kiireid arenguid pole ilmselt oodata – sedavõrd pöördeline otsus eeldab ajaloolist neutraliteeti arvestades ühiskonnas põhjalikku avalikku debatti –, on arutelu ise ilmselgelt alanud. Üha lahtisemate kaartidega räägivad NATOga liitumise võimalusest ka soomlased, kes rõhutatult iseseisvat kaitsevõimet arendades on end ometi alliansiga paljuski sidunud – näiteks koostöö relvasüsteemide vallas. Seejuures oli kahtlemata märgiline, et asi võeti tänavu üles Soome arvamusliidrite kohtumisel presidendi suveresidentsis Kultarantas. Rootsi eeskuju paneks meie põhjanaabrite juures puhuma hoopis uued tuuled.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles