Mihkel Mutt: elu on valmistumine vanaduseks

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et pension on «põli» üksnes nime poolest, tegelikult ootab vana inimest ees ellujäämisvõitlus, milleks tuleb valmistuda kogu elu.

Valimised on möödas, ent mõned probleemid Eesti ühiskonnas ei sõltu ühestki erakonnast. Sääraste hulka kuulub vananemine ja sellega suurenevad kulutused sotsiaalsfäärile. Neist on üha rohkem räägitud.

Mitmed poliitikud ja majandusinimesed on väitnud, et pensionide maksmine senises mahus on tulevikus võimatu, kuna sotsiaalmaksu ei laeku piisavalt. Kui nii jätkata, siis hakkab ülejäänud riigipidamine kiratsema. (Kuigi… miks arvatakse, et see kõiki pensionäre nii väga morjendab? Enamik usub ju stiihiliselt, et kõik jääb siiapoole surma, pärast pole midagi. Ja miks nad ei peaks nõudma, et neile makstaks korralikku pensioni kas või teiste eluvaldkondade arvelt? Aga nad ei nõua seda ja ilmselt ei hakkagi nõudma. Kas siis sellepärast, et on traditsioonide kütkeis, häbist, heast kasvatusest või teadlikkusest.)

Pensioniküsimus on mõõtmatult laiem kui vajadus riigieelarvest mõned korrad kärpida. Võiks öelda, et see hakkab kasvama lausa põhimõtteliseks ning sellega kaasnev peaks muutma meie seniste ettekujutuste paradigmat. Nimelt tuleb meil selle valguses korrigeerida ettekujutust inimelust tervikuna, selle tsüklitest, sinusoidist õnne ja õnnetuse, «kuld- ja raudajastute» vahel.

Sellest tuleks rääkida praegu väga avameelselt, et vältida traumasid tulevikus. Kordan, seda ongi hakatud tegema, aga kaugeltki mitte piisavalt, rohkem nagu muuseas. Ebalus on mõistetav, sest asi on niivõrd tähtis, kuid võõrastav ja kurb.

Ühest majandusteadlase Andres Arraku artiklist mõni kuu tagasi jäi meelde üks lause: «Me ei jõudnudki õnneks või kahjuks üles ehitada Lääne-Euroopa heaolumudelit.» Jah, ei jõudnud õieti veel heaolueelsetki. Aga pigem vist ikka kahjuks.

Lääne pensionäre tabavat traumat ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Seal tähendab sotsiaalkulutuste koomale tõmbamine seda, et pensionärid ei saa endale enam lubada ümbermaailmareise, vaid peavad leppima Kanaari saarte või äärmisel juhul Eesti spaadega.

See, millest meil tuleb riigieelarve tasemel kärpida, on aga juba iseenesest absoluutse võimaliku kärpimise piiri peal, mis siin veel rändamisest rääkida.

Praeguse väikse pajukiga inimest pensionile saata on sama nagu kunagi talupoegade vabastamine ilma maata. Eesti kodanik peab igaveseks unustama, et pension võiks olla oluliseks elatusallikaks. Rääkimata sellest, et ta võiks üksnes pensionist ära elada. (Mingil määral on säärased lootused veel vist säilinud – osalt mõistagi Vene aja inertsist.)

See eeldab murrangut mõtlemises. Inimestel tuleb oma elulistes ootustes radikaalselt ümber orienteeruda. Võtkem seesama turism. Lääne pensionäridest rändurid olid muutunud meie teadvuses peaaegu kinniskujutelmaks, müütilisteks tegelasteks, ihaldusobjektiks ja rollimudeliks.

Nemad, kes nad pudenesid turistibussist nagu herned, saledad ja hallipäised, valehammaste ja kuuldeaparaatidega, proteeside ja võib-olla isegi lennukimetallist selgrooga ning üldse üles putitatud, aga igal juhul erksad ja eluahned. Ka meie tahame säärasteks saada, oli sadade tuhandete eestimaalaste sõnatu soov.

Nüüd tuleb karmilt öelda, et Eesti pensionäril pole isegi pikas perspektiivis, mitmekümne aasta pärast lootust niimoodi ringi siiberdada. Tõenäoselt mitte kunagi. Seda «mitte kunagite» rida võiks tublisti pikendada. Kokkuvõttes: mitte kunagi ei hakka ta elama ligilähedaseltki võrdselt oma eakaaslastega Lääne-Euroopas. Seda muidugi juhul, kui ta loodab esmajoones riigile.

Niisiis on aeg mõiste «turvaline vanaduspuhkus» prügikasti saata. Inimene peab hankima lisavahendeid, et oma vanadust «polsterdada», ja mida erinevamaid, seda parem. Nagu äsja veendusime, pole ka pensionifondid kindlad. (Üldse pole midagi kindlat peale isikliku kinnisvara, mida õnnestub vanas eas teenima panna – lihtne öelda, raske teha.)

Tõsi, et ka praegu elavad vähesed üksnes pensionist, enamik saab ka mingil muul kombel tuge. On küllalt neid, kes Vene ajal kogusid või varastasid endale varanatukese või kellele vabariigi taastamise järel midagi tagastati. Suhteliselt paljudel on lapsed, kes aitavad, mõni peab veerandit töökohta jne. Niimoodi veetakse kuidagi välja. Suuremad raskused ootavad ees neid, kes praegu keskeas või alles elu alustavad, aga on töötud või virelevad muidu, ei kogu ega loo perekonda.

Kui korrakski konkreetseks minna, siis annaks kõikidele noortele ja keskealistele nõu muretseda endale tuleviku tarbeks mingigi maalapike – kui sa ei saa ringi sõita ja maailma vaadata, siis naudi loodust niisama, ka see on väga suur asi. Vanaduses pole sul enam tuli rummus, saad vaadata, kuidas loodus toimetab oma ringkäiku, ja ammutad ka ise elulõpuks vajalikku rahu ja kindlust. Linna kivikõrbes hirmkõrgete küttearvetega vaevelda on palju viletsam. Maa tuleb täita vanuritega!

Niisiis tuleks suisa lasteaiast peale hakata inimestele sisendama, et elu kulgeb pärast nooruse saabumist ainult ühes suunas, vanaduse ja viletsuse suunas. Tuleb pähe raiuda, et pension on «põli» üksnes nime poolest, tegelikult ootab vana inimest ees ellujäämisvõitlus, milleks tuleb valmistuda kogu elu, et lööki pehmendada. 

Kõigile, kes ületavad pensionikünnise, võiks linnavalitsus saata postkaardi, millel on värav ja kiri, mis kunagi seisis ühe sootuks teistsuguse asutuse pääsla kohal: «Jätke kõik lootused, teie, kes te siit sisse astute!»