Marju Lauristin: Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus

Marju Lauristin
, Tartu Ülikooli professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Tugevdamaks venekeelse elanikkonna seas usku Eesti demokraatiasse, peame pöörama põhitähelepanu noortele, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin.

Valimised tõrjusid avalikkuse tähelepanu alt välja ­õiguskantsleri riigikogus peetud kõnest alguse saanud üliolulise vaidluse «uue käigu sisselülitamisest» Eesti riigimõtlemises ja filosoofias, mis viiks rahvuskeskselt kodanikukesksele riigiteadvusele.



Peidetud kujul sisaldab see mõte üleskutset Eesti poliitikutele astuda üle mentaalsest piirist, mis lahutab Ida-Euroopat, kus natsioon tähendab rahvust, Lääne-Euroopast, kus natsioon tähendab kodanikkonda. Kõiki «vanu eurooplasi» ebameeldivalt üllatanud tšehhide tõrksust Lissaboni leppega ühinemisel võib pidada selle vastuolu elavaks näiteks.



Riik – armastusel või kaalutlusel põhinev leping?


Nüüdisaja ühe suurema Euroopa elava sotsiaalfilosoofi Jürgen Habermasi poolt käibele lastud põhiseadusliku patriotismi mõistet kui rahvusluse alternatiivi on hakatudki eriti kilbile tõstma seoses Euroopa Liidu põhiseaduse aruteluga. Euroopa põhiseadusest loodetakse raami visalt kujunevale Euroopa põhiseaduslikule patriotismile ja sellest võrsuvale Euroopa identiteedile.



Selle medali teiseks küljeks on Euroopa ühine kodanikkond. ELi kodanikud omavad passi, mille kujundus ja kaas on kõigil ühtemoodi, nimetus aga viitab mitte üksi kõiki ühendavale ELi kodakondsusele, vaid ka kuulumisele oma maa kodakondsete hulka.


Selline lepinguline «katus­identiteet», mis aitab ületada rahvuslikke erisusi ilma neid ­eitamata, ongi põhiseadusliku patriotismi reaalseks väljenduseks.



Sarnast ühendavat katust ei vaja üksnes uueks maailmajõuks pürgiv ühinenud Euroopa, vaid ka paljud Euroopa rahvusriigid, kus suureneb rahvuste segunemine.



Selline olukord tekitab vastuolusid harjumuspärase, möödunud sajandi(te)st pärineva ja uue 21. sajandi riigimõtlemise vahel mitte üksnes Eestis. Õiguskantsleri esile toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse keelt ja kultuuri ning isiku õigusi ja vabadusi käsitlevate osade vastuoluline iseloom tuleneb nende peatükkide erinevast ajaloolisest taustast – kui esimene on otsaga pärit sõjaeelsest põhiseadusest, on teine koostatud ­20. sajandi lõpu inimõiguste kaitse põhimõtete alusel.



See erinev ajahorisont väljendab ja kinnistab ka emotsionaalse ja ratsionaalse alge konflikti kodaniku suhetes Eesti Vabariigiga, mis on tänini põhjustamas täiesti vastakaid tõlgendusi kodakondsuse institutsiooniga loodavale suhtele inimese ja riigi vahel.



Kui Ida-Euroopale omane rahvuse kultuuripõhine mõiste köidab kodanikku oma riigiga ühistel juurtel põhineva isamaa-armastuse «lillesidemega», siis läänelik ratsionaalne arusaam riiklusest rõhutab pigem lepingulist vahekorda riigi ja kodaniku vahel. Sellise suhte puhul ei põhine lojaalsus, riigitruudus mitte armastusel, vaid vastastikusel vajadusel ja usaldusel.



On loomulik, et sisserändajad kalduvad ratsionaalsema suhte poole. Ka Eestis erineb eestlaste ja venelaste emotsionaalne suhtumine Eesti riiki. Meie uuringu «Mina. Maailm. Meedia (MeeMa)» tulemused näitavad, et eestlastes äratab Eesti riik tugevaid positiivseid tundeid, ta on soe, värviline, sõbralik ja tõusev (ülemine joonis).



Venekeelse elanikkonna jaoks on Eesti riik positiivsete emotsioonidega seotud eeskätt kui meeldiv elukeskkond: eestlastega sarnaselt iseloomustatakse Eesti riiki sõnadega avatud, puhas ja turvaline.



On kurb, et nii eestlastele kui venekeelsetele vastajatele tundus Eesti riiki kõige vähem iseloomustavat hoolivus ja ühtsus. Eriti murettekitav on aga see, et Eestis kasvanud ja koolis käinud vene noortele seostub Eesti riik negatiivsete, tõrjutust ja võõrandumist väljendavate assotsiatsioonidega: aeglane, külm, langev, ebasõbralik.



Eesti riik on eestlastele nii oma ja armas, nagu oli traditsioonilises talupojaühiskonnas maa peremehele ja naine mehele. Võib rõõmustada, et ka eestikeelse noore põlvkonna emotsionaalne side Eesti riigiga on sama tugev kui vanematel.



Kuid kas sellest tuleneb jätkuvalt, et kodakondsus on mõeldav ainult nagu armastusabielu? Ja kodanikuks sünnitakse, nagu laps on sündinud perekonda, teades, et vanemaid ei valita? Kas rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on võimalik ainult oma kodu võõraste eest lukus hoides? Kas «võõra verega» segunemine kodanikkonnas, kodanike erinevates keeltes mõtlemine ja kõnelemine on nagu abielurikkumine?



Kuid Eestis ja Euroopas suureneb laste arv, kelle vanemad ei ole abielus. Ja kasvab nende inimeste arv, kes ei ole oma maa kodanikuks saanud vanematest põlvnemise teel. Neile mõeldes võiks riigi ja kodaniku vahekorda võrrelda mitte abielu, vaid elupikkuse, koguni põlvest põlve ulatuva koostöölepinguga, mis määrab lepinguosaliste õigused, kohustused ja võimalused nii selleks, et ennast teostada, kui selleks, et oma perele ning lastele heaolu ja turvalisust kindlustada.



Selline leping ei eelda kuuma armastust, vaid kohusetunnet ja lojaalsust, jättes kodanikule identiteetide valiku vabaduse.



Rahvuslus ei taga veel rahvuse kestmist


Põhiseadusliku patriotismi pooldajad peavad kaasaegseks ja õigeks pigem viimati kirjeldatud ratsionaalset kodanikusuhte varianti, nähes selles paremat tagatist inimõigustele ja vabadustele. Kuid kuna ka põhiseaduslik patriotism eeldab ühist riigiidentiteeti, kerkib siingi küsimus väärtustest.



Peab nõustuma õiguskantsleri tõdemusega: «Peale selle, et riigil peab olema võimekus enda kehtestamiseks omal maal, peab Eesti riigi ja inimeste vahel olema ühistele väärtustele tuginev lojaalsussuhe. Ainult sellisel juhul võib eeldada Eesti riikluse igikestvust.»



Ka Jürgen Habermas, olles veendunud inimkondlike (loe: euroopalike, valgustuslike) ühisväärtuste pooldaja, näeb just nendes ühisväärtustes põhiseaduspatriotismi emotsionaalset alust. Selle teema üle arutlejad ei ole mööda vaadanud ka raskustest, mis takistavad ühiste väärtusteni jõudmist. Nagu meilgi, on selleks kogu Euroopas rahvaste mällu raiutud vastastikuste sõdade, vallutuste, ülekohtu ja kannatuste mälestus.



On arvatud, et põhiseaduslik patriotism eeldab Euroopa rahvaid valusasti puudutavate ajalookogemuste ühist mõtestamist, ajaloo traumade lepitavat käsitlust endiste vaenupoolte dialoogis, teisalt aga nõuab võitlevat hoiakut demokraatiat ähvardavate ohtude suhtes, olles siin valmis isegi jõuga vahele astuma.



Demokraatia kindel kaitsmine ja vastastikune sallivus võiksidki olla eeldused, millele saaks rajada Eesti kodaniku-, mitte etnosekeskse riigiidentiteedi. Selmet kogu aeg karta Venemaa mõju Eesti venelastele, tuleks tugevdada meie venekeelse elanikkonna seas usku Eesti demokraatiasse, vastandudes sõna ja teoga Putini-Medvedevi Venemaa autoritaarsetele kommetele. Seda rõhutas riigikogu kõnetoolist kõneldes ka õiguskantsler: «Kõige paremaks eelduseks lojaalsuse tekkimisele on selge eristumine autoritaarsest ja imperiaalsest alternatiivist. Suurriik võib küll pakkuda uhkeid paraade ja näilisi võite, kuid tal on samas kestvaid ja olemuslikke probleeme õiguste tagamisega. Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. Sellisel kujul jõuaks Eesti põhiseaduspatriotism kõigi Eesti kaasmaalasteni.»



Selgub paradoksaalne tõsiasi, et mida kangema kaelaga on eesti rahvuslus, mida vähem ilmutab Eesti riik sellist siirast, tõsist ja südamega läbi tuntud tahet kohelda võrdselt oma eri rahvustest kodanikke, seda nõrgemaks ta muutub. Sest riigi kõigi kodanike lojaalsus on tema iseseisvuse olulisim tagatis.



Siit jõuame Eesti poliitika kuuma kartulini: usalduseni Eesti Vabariigi ja kõigi tema kodanike vahel, rahvusest ja emakeelest sõltumata, nende võrdväärse ja austava kohtlemiseni Eesti poliitika subjektidena. Kohalikud valimised näitasid taas, kuidas Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus ja venekeelse elanikkonna muutumine ainult ühe erakonna valijaskonnaks.



See on aastaid halvanud demokraatliku poliitika võimalusi nii Eesti pealinnas kui Ida-Virumaal. Ühe käega kutsudes venekeelseid elanikke Eesti kodanikuks saama ja teise käega neid nn valgete erakondade valijaskonnast rahvuskonservatiivse retoorika ja ülbe käitumisega eemale tõrjudes süveneb samalaadne patiseis kogu riigis.



Nagu on näidanud aastaid kestnud integratsiooniponnistused, on nad suhteliselt vähe mõjusad, kuni pole siiralt asutud suurendama riigi usaldust teistest rahvustest Eesti kodanike vastu. Usaldus algab teineteisele ulatatud käest. Sellise usaldusliku käeulatamisena tõlgendaksin ka ­õiguskantsleri mõtet teisendada Eestis sündinud ja kasvanud mittekodanike lastele kodakondsuse saamise protseduuri selliselt, et nad ei peaks kodakondsust riigi käest paluma, vaid vajaksid selle kui endastmõistetava õiguse kinnituseks ainult vanemate nõusolekut.



Õiguskantsleri ettepanekule järgnes kiiresti mitme isamaalise poliitikaguru vastulöök, mis kasutas ikka sedasama 90ndate alguse kõnepruuki: «meie» ei saa kinkida «neile» kodakondsust!



Põhiseaduslik arusaam, et kodakondsust on igaühel õigus teatud tingimustel saada ja et selle õiguse tagab ja tingimusi seab riik kui õiguslik institutsioon, mitte ei «anna» ega «kingi» üks (valitsev) rahvus teisele (valitsetavale) rahvusele nagu erisoodustust või preemiat, on visa taanduma.



Nagu selgitasid eestlastele Käärikul metsaülikoolis vene noorte esindajad, on venekeelsete noorte Eesti riigist võõrdumise üheks oluliseks põhjuseks kodakondsuse puudumise tõlgendamine karistusena vanemate ja vanavanemate kollektiivse okupatsioonisüü eest. Selline arusaam kahandab Eesti kodakondsuse populaarsust.



See on seda madalam, mida rohkem see puudutab Eestis sündinud, enamasti siin juba kolmandat ja neljandatki põlve elavaid noori, keda noorimas vanuserühmas on juba kolm neljandikku (vt keskmine joonis).



Neile noortele on Eesti ainus reaalne kodumaa ja kogu Nõukogude Liit koos sõdade ja okupatsioonidega on pigem vanavanemate noorusajast pärit muinaslugu kui tänaseni ulatuv reaalsus.





Uuringud näitavad, et Eestis üles kasvanud noorte riigiidentiteet, Eesti tajumine oma ainukese kodumaana on mõõtmatult suurem kui vanemal põlvkonnal. Ka nende elurõõmus elulaad, hedonistlikud väärtused ja hoiakud on pigem sarnased eestikeelsete eakaaslaste kui oma vanavanemate omaga, mis ei tähenda enesestki mõista subkultuuride erinevuste, maitse-eelistuste, käitumisstiili, lemmikbändide ja -brändide erinevuse kadumist (vt alumine joonis).



Samas on silmatorkav vene noorte väga suur tunnustusvajadus, oma võimete tõestamise iha, mis näiteks kõigile sümpaatsel viisil avaldub Eestit esindavate noorte sportlaste puhul, kuid leiab palju vähem realiseerimisvõimalusi Eesti avaliku elu muudes valdkondades.



Usaldamatus kodanikukasvatuse vastu


Nagu eeltoodust näha, on kasvamas uus põlvkond Eestiga oma päritolu, koolitee ja perekondlike sidemetega tihedalt seotud vene noori, kellel on oma eestlastest eakaalastega väga sarnased (paraku eeskätt tarbijalikud) eluväärtused ja elulaad, kuid kes tunnevad puudust eneseteostusvõimalustest, mistõttu nende seas levib võõrdumuse ja tõrjutuse tunne Eesti riigi suhtes.



Vajadus siduda seda vene noorte uut põlvkonda Eestiga on ilmne. Seepärast on õiguskantsleri mõttekäik ratsionaalne ja õigeaegne. Vastuseis õiguskantsleri ideele tundub olevat jätkuvalt kantud Eesti riigi kui rahvusliku omandi ideest, märkamata noorte võõrandumises peituvaid ohte sellelesamale riigile. Kui lähemalt järele mõelda, võib umbusklikus suhtumises tulevastesse vene emakeelega Eesti kodanikesse näha ka usu puudumist Eesti Vabariigi haridussüsteemi.



Küsimus on ju selles, mida pidada loomulikuks – kas seda, et Eestis sündinud ja kasvanud mittekodanike lapsed, kes riikliku õppekava alusel Eesti Vabariigis venekeelses põhikoolis õppides omandavad nii eesti keele oskuse kui Eesti ja Euroopa ajaloo ning ühiskonnaõpetuse põhitõed, tahavad põhikooli lõpetamisel saada oma sünnimaa kodanikeks?



Või soovitakse rõhutada, et Eesti riigis saadav kohustuslik põhiharidus ja kodanikukasvatus ei ole sellesama riigi silmis piisavalt usaldusväärne tõestamaks, et kooli lõpetav noor võiks endastmõistetavalt saada Eesti ja sellega koos ka Euroopa Liidu kodakondsuse?



Vajalik on jõuda selleni, et  Eesti kodanikeks kasvamine oleks kõigile Eestis sündinud vene noortele sama loomulik kui eesti perede lastele. Selle tahte realiseerimine avatud ja sõbralikul viisil ei eeldagi kodakondsusseaduse muutust.



Näiteks võiks koos põhikooli lõputunnistusega saada iga noor Eestis sündinud mittekodanik Eesti riigilt täitmiseks kodakondsuspaberid, mis sisaldaksid peale isikuandmete ja nende endi nõusoleku ka vanemate kinnituse, et neil juba pole muud kodakondsust. Et mitte nemad ei oleks riigilt kodakondsuse paluja rollis, vaid riik oleks see, kes kõigile lastele nii hariduse kui kodakondsuse tagab. Ehk, nagu õiguskantsler ütles, «Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt».



Kui Eesti riigi tagatud kohustuslik põhiharidus seaks sihiks kogu noore põlvkonna, nii eestlaste kui teiste Eestit oma koduks pidavate noorte kasvatamise euroopaliku põhiseaduspatriotismi vaimus, saaks koolihariduse kaudu selline vaimsus jõuda ka ühiskonda laiemalt.



See ei toeta mitte ainult eesti kultuuri säilitamist ja hoidmist, vaid ka austust teiste rahvaste kultuuri ja identiteedi vastu ja ühise Euroopa identiteedi sihipärast loomist.


Kavandatav uus põhikooli õppekava sisaldab rõõmustaval määral sellesuunalisi arenguid, tuues kooli eesmärkidesse sisse väärtuskasvatuse mõiste. Kuid ka kodanikukasvatus peaks siin saama selgema sisu. Seadusandja peaks valehäbita välja ütlema, et Eesti kooli missioon on ka selles, et õpilastest kasvaksid Eesti ja Euroopa Liidu väärikad kodanikud.



Eriti tähtis on seda missiooni tajuda ajaloo- ja ühiskonnaõpetuses, et saaksid selgeks erinevate Euroopa rahvaste ajalootõlgenduste kogemuslikud põhjused.



Nii eesti kui vene koolide õpilaste ühiseid demokraatlikke väärtusi ja ühist leppimatust totalitaarrežiimide vastu peaks kujundama teadlikkus nii kommunismi kui fašismi olemusest ja kuritegudest, mille all pole kannatanud mitte ainult eestlased, vaid paljud Euroopa ja maailma rahvad.



Kui see saab selgeks, on lootust, et ajalugu enam ei lahuta, vaid ühendab eri rahvustest noori. Et selleni jõuda, on vaja eesti ja vene koolide õpetajate loovat koostööd nii ajaloo ühisel mõtestamisel kui ühiste väärtusteni jõudmisel, sest kodanikukasvatust ei saa toimuda ilma õpetajate veendumuseta selle sihis ja mõttes.



Kahtlemata on palju neid, kelles tekitab kõhklust ja võõrastust mõtegi sellest, et kool võiks senisest sihipärasemalt tegelda kodanikukasvatusega, et õppurites patriotismi äratada ja neid Eesti ja Euroopa Liidu aktiivseteks kodanikeks kujundada.



Ühtedele skeptikutele võib selline lähenemine tunduda liiga riigikesksena, koguni «kroonulikuna», teistele kahtlejatele olla vastumeelne, sest meenuvad pronksöö õõvastavad pildid «Rossia» karjuvatest purjus noorukitest, kolmandatele mitte meeldida sellepärast, et nad tajuvadki Eesti riiki või ka Euroopa Liitu võõrana või koguni vaenulikuna.



Neid kahtlusi teades ja neid mõistes pean ometigi viljakaks ja oluliseks edasi arendada õiguskantsleri ülekutset – seada siht kodaniku-, mitte rahvuskeskse riigi käsitlusele, kasvatades selle kaudu «siiralt, tõsiselt ja südamega» eri rahvusest kodanikke ühendavat põhiseaduslikku patriotismi, mis kaitseb isikuvabadusi ja õigusi ja samas kindlustab meie riigi iseseisvuse kestmist ja demokraatlikku arengut.



Alternatiiviks on ükskõiksete ja manipuleeritavate, Eesti riigist võõrandunud noorte pealekasv ning globaalsesse tarbimismaailma hajuvad kodumaata ja aadeteta põlvkonnad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles