Rein Raud: igavene, puhas ja täiuslik eesti keel?

Rein Raud Foto: Peeter Langovits

Pean tunnistama, et ma pole ammu olnud nii jahmunud, kui lugedes Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi intervjuud emakeelepäeva puhul (PM, 14.03), kus ta väidab, et suurim oht eesti keele säilimisele on see, kui seda hakkavad rääkima muulased, vigaselt ja aktsendiga.

«Keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks,» nendib professor ja saadab kõigile Eestis elavatele mitte-eestlastele võimsa sõnumi: me ei soovi, et te meiega eesti keelt räägiksite, nii et parem ärge seda üldse õppige.

See väide on rumal ja kahjulik. Kõigepealt ei ole olemas sellist asja nagu igavene ja muutumatu Eesti Keel, ja kui on, siis ei sisalda see näiteks selliseid sõnu nagu «rukis», (leedu rugys), «püksid» (rootsi byxor), «aken» (vene okno), «raamat» (kreeka grammata), «sada» ja «tuhat» (ilmselt balti keelte kaudu laenatud indo-euroopa tüved).

Ühe teooria kohaselt on koguni õ-häälik tekkinud Mandri-Eesti keelde seoses vanausuliste hulgalise ümberasumisega suhteliselt hiljuti, vaid mõned sajandid tagasi. Ja kui esimest korda suhtlesin paguluses üles kasvanud eestlastega, oli mulle üllatav, et limonaad on nende keelepruugis vurtsuvesi, sest nii nimetati seda asja enne II maailmasõda.

Ükski keel ei ole algselt puhas ja igavene. Kõik keeled muutuvad ajas ja meie keel ei ole erand. Aga väikerahva keelele on säilimiseks alati, kordan, alati kasulik, kui seda hakkavad rääkima teiste rahvaste liikmed, ükskõik kuidas ja kui vaevaliselt see neil alguses ka ei läheks.

Ajaloos on etniliste eestlaste arv kahanenud ka allapoole elujõulise populatsiooni piiri, kuid eesti keel on säilinud just nimelt seetõttu, et siin elanud või siia ümber asunud mitte-eestlased on selle üle võtnud, kusjuures keel on selle protsessi käigus muutunud. Nii nagu ka kõik teised keeled kogu maailmas.

Kas peaksime arvama, et rahvaladina keele suurimad vaenlased olid frangid ja ostrogoodid, kes selle ära õppisid, nii et tekkisid prantsuse ja itaalia keel? Aga keldi keelte suured sõbrad anglosaksid ei hakanud nende keelte perfektset ilu oma jämeda aktsendiga rikkuma, vaid tõrjusid need lihtsalt kõrvale?

Samas, anglosaksi keele vaenlased normannid õppisid pärast Inglismaa vallutamist selle ära ning muutsid seda tundmatuseni, nii sõnavaras kui ka grammatikas, tuues sisse sellised konstruktsioonid nagu omastussuhte väljendamine eessõna of abil (nagu see prantsuse keeles toimub) ja paljut muudki.

Kaasaja inglise keele korralikust oskusest peaks üldiselt piisama, et teatava abiga mõista keskinglise keeles kirjutatud teksti, kuid nn vanainglise keelel on täiesti teistsugune grammatiline struktuur, mis meenutab hoopis rohkem saksa keelt. Ja ei saa öelda, et inglise keel oleks normanni mõjude tõttu muutunud kultuuriliselt kõlbmatuks – igatahes ei jää Chaucer ja Shakespeare vähemasti keele kõla poolest küll millegagi Beowulfile alla.

Milliseks kujuneb eesti keel tulevikus, seda otsustavad eesti keele rääkijad ise. Näiteks praegu on hakanud eesti keele aktiivkasutusest vene keele mõjul vaikselt taanduma täis- ja enneminevik, millest mul isiklikult on väga kahju. Tõsi, tekkinud on need ajavormid kunagi samuti ilmselt indoeuroopa keelte mõjul.

Selles mõttes on iga keel nagu elav organism – oma kandjate (sageli alateadlike) otsuste põhjal teiseneb ta kogu aeg. Keegi teine neid otsuseid teha ei saa. Eesti keel ei muutu jeesti keeleks niikaua, kui see ei ole keele kõnelejate enamuse meelest cool.

Ent eesti keele kui väikerahva keele püsimine sõltub ka paljudest muudest teguritest, millest üks on Eesti riigi olemasolu ja stabiilsus. Meid ei ole just väga palju ning riigil seisab ees raske aeg, kui tema edukaks toimimiseks vajalike täiskasvanud inimeste arv hakkab lähiaastatel vähenema.

Ja selle nurga alt vaadatuna on Sutropi sõnum mitte-eestlastele eriti kohatu, sest Eesti ühiskonna arengule on väga kahjulik, kui ta jaguneb kaheks erikeelseks ja erimeelseks kogukonnaks, kes pole teineteisega dialoogivõimelised.

Eestlus saab mu meelest olla elujõuline ainult siis, kui ta on avatud mõtteviis, mis suudab end igas olukorras ja igal hetkel uuesti mõtestada, mitte ei näe oma ülesannet rahvuse, vere ning keele algse ja rikkumatu puhtuse säilitamises.