Urmas Sutrop: veel eesti keelest ja integratsioonist

Urmas Sutrop Foto: Postimees.ee

Postimehe ajakirjanik Madis Filippov esitas mulle emakeelepäeva puhul mõned küsimused, millele ma telefonitsi kohe vastasin. Need vastused on tekitanud avalikkuses suurt ja elavat vastukaja. Koguni kaks ministrit on teinud avalduse.

Mul on väga hea meel, et ükskord ometi tekib võimalus avalikult arutada tõsiseid eesti keele tuleviku küsimusi. Kui ma ütlesin ajakirjanikule, et eesti keele kõige suurem vaenlane on integratsioon, siis pidasin ma silmas vaid eesti keelt. Ma ei rääkinud midagi eesti rahvast või ühiskonnast. Eesti ühiskond vajab loomulikult integratsiooni ja ma olen selle täielik pooldaja. Küsimus on minu jaoks hinnas, mida oleme ühiskonna sidususe nimel valmis maksma.

Eestlase põhilisi inimõigusi on oma ajaloolisel kodumaal kasutada ainult ja ainult eesti keelt. Selleks, et see oleks võimalik, tuleb ukrainlastele, venelastele, valgevenelastele ja teistele nõukogude sõjalise okupatsiooni tingimustes siia sattunud rahvastele eesti keel selgeks õpetada. See ei ole vajalik ainult eestlaste põhiõiguse tagamiseks, seda on vaja ka muulastele. Ilma korralikku eesti keelt oskamata satuvad nad ühiskonna äärealadele, neil puudub võimalus elus edukalt edasi jõuda. Kannatab ühiskonna sidusus.

Teeme mõttelise katse. Oletame esmalt, et eesti keele õpetamine/õppimine on täitsa ilma eduta. Sel juhul oleks tulemuseks muulaste eraldumine Eesti ühiskonnast, segregatsioon. Teiseks oletame, et eesti keele õpetamine/õppimine on üliedukas. Selle tulemuseks oleks muulaste täielik sulandumine ühiskonda, assimilatsioon. Segregatsiooni puhul ei saaks eestlased eesti keelega Eestis hakkama ning muulased getostuksid.

Assimilatsiooni puhul oleksid eestlased õnnelikud, aga teised rahvad kaotaksid oma identiteedi. Et eesti keele õpetamine ja õppimine täielikult läbi kukuksid, seda ei saa enam juhtuda, sest väga paljud muulased – kes paremini, kes halvemini – on eesti keele juba selgeks õppinud. Ka veatu eesti keele omandamine ja seega täielik assimilatsioon on võimatu. Seda näitab senine kogemus – veatult on eesti keele ära õppinud väga vähesed.

Eelnevast järeldub, et ainuvõimalik on kolmas tee – muulaste integratsioon Eesti ühiskonda. Muulastele õpetatakse eesti keelt parimal võimalikul viisil. Tulemuseks on muulaste eesti keel, mis on täis hääldus-, lausestus- ja grammatikavigu. Lisaks kasutavad nad eestikeelses kõnes oma emakeelsete väljendite otsetõlkeid.

Kujutame nüüd ette, et integratsioon on edukas ja kõik siinsed teiste rahvaste esindajad hakkavad aktiivselt eesti keelt kasutama. Tagatud on eestlaste õigus eesti keelega Eestis hakkama saada. Eesti keelt emakeelena kõnelejaid on meil vaevalt miljon, kolmsada viiskümmend tuhat vigadega kõnelejat tuleks juurde. Tagajärjeks on see, et iga neljas eesti keele kõneleja kasutab struktuurselt vigast eesti keelt.

Siin on paras osutada ühele müüdile, nagu ohustaks inglise keel eesti keelt. Selle näiteks tuuakse tihti, et noored hängivad ja tšillivad. See häirib ja risustab kindlasti eesti keelt. Samas laensõnad ja eriti veel häälikuliselt kodustatud võõrsõnad ei muuda kuidagi eesti keele struktuuri. Tegemist on lihtsalt sõnadega, mis varem või hiljem kas asenduvad või asendatakse omasõnadega, paljud laenud aga kodunevad.

Kui me oma emakeelele ausalt otsa vaatame, siis näeme, et valdav osa meie sõnavarast on teistest keeltest laenatud. Näiteks «aken», «kartul», «kapsas», «juust», «vorst», «kommunist», «hunt» jne. Soome-ugri ja omasõnu on meie keeles ikka häbemata vähe.

Inglise laenude uurijad on näidanud, et laenud ei ole toonud eesti keelde isegi mitte ainsamat uut häälikut ega kuidagi mõjutanud eesti keele struktuuri. Keele struktuur on määratud tema häälikulise ja grammatilise ehitusega. Kui see murenema hakkab, siis kukub keel kiiresti kokku. Kui keel end üldse koguda suudab, siis juba uue struktuuriga uue keelena.

Huvitavaks näiteks keele struktuuri täielikust muutumisest on vanainglise keele muutumine uusinglise keeleks 13.–16. sajandini. Inglise keele «suure häälikumuutuse» käigus teisenes häälikusüsteem ning kadus morfoloogia, s.t käände- ja pöördelõpud. Selle põhjuseks peetakse katkujärgset massilist immigratsiooni Kirde-Inglismaale. Immigrantide omandatud, neile tüüpiliste hääldusvigadega keelekasutus destabiliseeris täielikult vanainglise keele. Kuna inglise keele kõnelejate arv oli ja on väga suur, siis vanainglise keelest arenes uus tänapäevane inglise keel.

Kuna eesti keele kõnelejaid on väga vähe, siis ei ole kindel, kas eesti keel uue struktuuriga stabiliseeruda suudab. Eesti keele kõnelejad võivad sellises situatsioonis massiliselt keelt vahetama hakata ning eesti keelt võib tabada vadja ja liivi keele saatus – hääbumine.

Integratsioonikavade koostajad peaksid endalt küsima, missugust hinda oleme valmis maksma ühiskonna sidususe ning eestlase õiguse eest kasutada omal maal ainult eesti keelt? Missuguse eesti keele pärandame oma lastelastele?

Väga lugupeetud rahvastikuminister võiks probleemi tõstatamise hukkamõistmise asemel küsida keeleteadlastelt, missuguseid tüüpilisi keelevigu teevad muulastest keeleõppijad. Samuti võiks uurida, missuguseks on muutunud etniliste eestlaste emakeel piirkondades, kus ülekaalus on vene keele kõnelejad. Need vead näitavad meile üpris täpselt, missuguses suunas eesti keel paari põlvkonna pärast muutub.

Õnnetuseks on keel selline kommunikatsioonivahend, milles ühed muutused kutsuvad esile teisi, need omakorda kolmandaid ja tekivad üha uued ja uued vastastikku võimenduvad ahelmuutused. Kõiki eesti keele võimalikke muutusi ei oska me praegu veel muulaste keelevigade põhjal isegi ette kujutada.

Integratsioonikava koostajad peaksid tegema korraliku ohtude analüüsi. Kava ise ei tohiks koosneda ainult muulastele suunatud tegevustest, seal tuleb ette näha tegevused eesti keele kaitseks ja arengu suunamiseks mitme põlvkonna vältel. Vaja on uuringuid, mis meile teada oleva põhjal modelleerivad eesti keele muutumist. Selliste uuringute tulemuste põhjal saavad keelekorraldajad ja -hooldajad teha oma igapäevast tööd, et suunata eesti keele arengut ning hoida ära vastuvõetamatuid keelemuutusi.