Siram: surmakuulutused, sünnipäevaõnnitlused ja sõnavabadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diskussioon isikuandmete teemal on võimalus etendada kodanikuallumatust. Paha riigivõim on leiutanud mingi seaduse, mis piirab inimõigusi ja ahistab vaba subjekti.
Ajakirjanikud ja netikommentaatorid ajavad rinna puhevile ja viibutavad rusikaid. See on nagu koeranähvitsa klähvimine läbi aia. Kui ühiskonda ähvardab tõeline oht, siis tõmmatakse saba jalge vahele ja näidatakse kandu.
Mina isiklikult ei tunne end ahistatu ja solvatuna, kui ma ei tea, millal on meie staaride ja poliitikute sünnipäevad, kellega nad käivad ja mis haigused neil on. Kui hädasti vaja, küllap siis uurin välja, aga kindlasti ei pea ma vajalikuks end tabloidide abil teiste eraeluga pidevalt kursis hoida.
Veelgi vähem soovin ma, et sääraseid andmeid avalikustataks minu enda kohta minult küsimata. Ja kindlasti ei ole ma ainus. Ajakirjanikud põhjendavad vajadust isikuandmete publitseerimiseks avaliku huviga ja väidavad, et inimesed, kelle kohta see avalik huvi on olemas, on ise vabatahtlikult end tähelepanu keskpunkti asetanud.
Osa ongi. Keegi ei ole paratamatult sunnitud minema reality showsse ega hakkama ministriks või poplauljaks. Samas on väga palju selliseid ameteid, millel ei ole isikliku edevusega mingit pistmist, kuid mille tõttu inimene võib aeg-ajalt siiski sattuda ajakirjanduse huviorbiiti. Sellest pääsevad ehk vaid liinitöölised.
Eesti on väga väike ja tootmistegevus on meil ka teatavasti kehval järjel, räägitakse teadmistepõhisest ühiskonnast, seega on paratamatus, et küllaltki suur protsent elanikkonnast satub elu jooksul millegi juhiks, eestvedajaks või väljapaistvaks arendajaks.
Kohe ongi platsis avalik huvi ja ajakirjanikud arvavad, et nad võivad nüüd suvaliselt nendesse inimestesse puutuva infoga ümber käia.
Kui see on avalik huvi, siis võiks ajakirjanik vähemalt niipalju antud isiku vastu huvi tunda, et ta üles otsida ja küsida, kas ta tahab, et näiteks tema sünnipäev lehes ära märgitakse.
Üks leht avaldas mitu aastat järjest minu sünnipäeva 10-aastase nihkega vanaduse poole, vaatamata sellele, et ma iga kord palusin neil seda üldse mitte ära märkida, vähemalt mitte valesti. Ma ei karda väärikalt vananeda, aga samas võiks siiski säilida inimõigus selle protsessi kulgu massimeedias kontrollida.
Väga sageli juhtub sääraseid asju ka piltidega. Näiteks ilmub eelteade mõnest üritusest ja sinna juurde pannakse täiesti suvalise inimese pilt ilma mingi kontekstilise seoseta. Mil kombel rahuldab valeinformatsiooni jagamine avalikku huvi? Ja mida peaks sellest arvama pildil kujutatud inimene? Kuidas on lood tema õigustega?
Telemeedias tegeldakse veelgi räigema inimõiguste rikkumisega. Kui inimene peaks ise olema nõus sellega, et tema elu kajastatakse, siis näiteks laste puhul, kes satuvad mingisse tobedasse reality showsse ei saa me kuidagi seda arvamust küsida või kui ka saame, siis vastust ei saa lugeda adekvaatseks. Ka paljud vormiliselt täiskasvanud inimesed ei anna endale aru, mida meedia tähelepanu endaga kaugemas perspektiivis kaasa tuua võib.
Uudistes räägitakse narkoprobleemist noorte hulgas ja pildina näidatakse juhuslikku kaadrit tänavalt, kus muu hulgas jalutavad ka mõned noored. Või räägitakse turvaseksi vajalikkusest ja aidsiohust ning näidatakse suvalist suudlevat paarikest pargipingil. Mul on küll hea meel, kui tekib seadus, mis võimaldab neil inimestel meediakanal kohtusse kaevata.
Igasugused politseisaated tuleks inimõiguste seisukohast üldse ära lõpetada. Mitte ainult pätt, vaid iga inimene võib sattuda liiklusõnnetusse või tulekahjusse ja ma arvan, et nende hulgas pole ühtki, kes sooviks, et teda sel hetkel saatejuhi ilkumise saatel filmitakse. Isegi kui ta on purjus või narkouimas, on tal siiski inimõigused alles, ja üheski koodeksis ei ole tänapäeval karistusena avalikku mõnitamist ette nähtud.
Kõik inimesed, kes meediast läbi käivad, ei ole edevad. Aga need, kes sisustavad oma päevi teiste eraelulistes detailides tuhnimisega, võiksid küll sisukama hobi leida.
Ja ajakirjanikud, kes ei vaevu oma n-ö avalikelt huviobjektidelt nõusolekut küsima, peaksid enne järjekordse desinformatsiooni eetrissepaiskamist veidi mediteerima teemal, et kui sügav nende huvi siis tegelikult ikkagi on kas nad viitsivad teemasse süveneda või täidavad lihtsalt tühja augu leheruumis juhuslikult kättesattunud materjaliga.
Sõnavabadus on vabadus avaldada oma arvamust, mitte levitada kuulujutte ja valesid.