Sakala-Solarise juhtum – poliitiline kultuuritus kui elustiil?
Juhtkiri: susseri sümbol
11. oktoober 2009, 23:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakala-Solarise juhtum – poliitiline kultuuritus kui elustiil?
Möödunud nädalavahetuse silmapaistvaim sündmus Eestis oli kahtlemata Solarise keskuse avamine. Otse Estonia vastas. Kui Estonia saamislugu on rahvusliku konsensuse ja ühiste pingutuste sümbol, siis Solarist võib pidada pigem poliitilise susserdamise sümboliks.
Kui veel mõni aasta tagasi rääkisid tegijadki, et Sakala kohale kerkib kultuurikeskus, siis nüüd nimetavad nad seda meelelahutus- ja elustiilikeskuseks. Vastavatud hoone sünnilugu sobib paraku kirjeldama Eesti poliitilise kultuuri langust. Tegijatel ei tohiks olla põhjust arvata, et Eesti avalikkus unustab niisama lihtsalt, millistele vaaladele uut keskust rajades toetuti.
Mart Kalm kirjeldab tänases Postimehes juhtunut nii: «Tulid detailplaneeringu tahtlik väärtõlgendus, keskerakondlasest Harju maavanem Värner Lootsmann suutis oma tegevusetusega maavanema institutsiooni tõsiselt kahjustada, Peeter Rebane astus Keskerakonda. Keskerakondlasest kultuuriminister Raivo Palmaru, kes ERMi konkursi žüriis oli mõistlikult käitunud, pidi väidetavalt parteikontori survel oma haldusalas survestama muinsuskaitset, et see oma seniste otsuste vastaselt lepiks lammutamise ja eraldatud dekoori tagasikleepimisega.»
Küsimus ei ole kaugeltki ainult arhitektuuris, maja meeldimises või mittemeeldimises, vaid selles, milliste meetoditega meie ühises avalikus ruumis tegutsetakse. Kas poliitikat avalikult meelelahutuseks ja elustiiliks taandades ning salamahti ühe erakonna liikmete ärihuvide teenriks muutes või heas usus ja Põhjamaadele omaselt demokraatlikeks protseduurideks aega võttes.
Kava, mille arendaja Sakala keskuse endale saamiseks esitas, ja eelmisel nädalavahetusel avatud hoone erinevad kardinaalselt.
Oletame hetkeks, et Sakala keskuse riigi käest äraandmise ajal oleks pakutud selliseid võimalusi, mis vennad Rebased järgnenud aastate vältel Keskerakonna toel endale välja võitlesid. Võib arvata, et pakkujate ring oleks olnud märksa avaram ning ka selle eest makstav tasu hoopis teistsugune.
Kui ehitusõiguse tingimusi muudeti, siis oleks võinud ju korraldada ka uue konkursi – vastavalt uutele ja arendajale enam lubavatele võimalustele. Loodud on väga halb pretsedent, kus algsetest kokkulepetest minnakse erakondlikke kõrvalteid pidi mööda. Selline (elu)stiil võib meeldida ja olla kasulik konkreetsetele poliitikutele ja ärimeestele, ent ühiskonnale tervikuna see kohe kindlasti kasulik ei ole.
Niisiis annab Sakala-Solarise juhtum lisaks arhitektidele mõtlemisainet ka neile, kes muretsevad meie poliitilise ruumi pärast.