Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: jooks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: AFP / Scanpix
Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. | FOTO: Pm

«Kui kaugele võib koer metsa joosta?» olevat olnud Ameerika turundusprofessori ja õlletööstuse konsultandi Robert Weinbergi lemmikküsimus. «Poole peale!» olevat ta pea karjunud, kui tudengid ei suutnud pakkuda vastust, mis oleks olnud talle meeltmööda. «Sest siis hakkab koer juba metsast välja jooksma.»


Weinbergi silmis oli koer bränd ning jooksmine tõsiasja võrdkuju, et liigne silmatorkamine avalikkuses ei teeni tegelikult brändi huve. Kui brändi võib kohata kõikjal, väitis Weinberg, hakkavad inimesed sellesse halvasti suhtuma.



Hiljaaegu on mul tekkinud samasugune tunne lauljatar Inese suhtes. Palun mind mitte valesti mõista: ta meeldib mulle väga. Minu meelest on ta ilus, seksikas, andekas ja kindlasti suurepärane Eesti esindaja igas mõttes. Aga viimasel ajal olen tüdinud sellest, et näen teda igal pool: löön lahti ajakirja või panen käima teleri ja jälle on seal Ines, kes räägib mulle, kuidas ta aitab kurte lapsi, miks ta ei sõida linnas jalgrattaga, kuidas ta treenib My Fitnessis või kasutab Sensodyne’i hambapastat (ehkki selles viimases rollis võis olla ka üks teine kõikjale tunginud Eesti kuulsus). Palun ära solvu, Ines. Ma armastan sind. Aga sa jooksed metsast välja.



See on ka üks põhjus, miks ma eelistan kirjutamist. Seni olen vältinud raadiot ja televisiooni, ehkki mõned kutsed on olnud ahvatlevad ja tulnud igati ontlikult Eesti Rahvusringhäälingult. Paar-kolm vilksatamist ekraanil ei tekitaks usutavasti ohtu, et mind palutaks kinnitada jetidoktorile, kui tähtis on pidada suuhügieeni, aga ma ei riski sellegagi. (Kuigi juhuks, kui nad peaks korralikult maksma, olen ma jätnud meelde lause: «Pean tähtsaks regulaarset hambaarsti külastamist ning igahommikune ja -õhtune hammastepesu on iseenesestmõistetavad.»)



Teine põhjus, miks ma hoian telest eemale, peitub selles, et oskus olla vaimukas paberil ei pruugi tingimata tähendada oskust olla vaimukas eetris. «Oh, see pole probleem,» püüdis üks saatejuht mind ergutada, «te kõlate telefonis nii hästi, et olete ka ekraanil väga hea.» Vaevalt küll. Mu kaenlaalused ja varbavahed kipuvad kohe väga higistama, nii et parimal juhul ujutaksin ma stuudio üle ja halvimal juhul saaksin pakkumise antiperspirandi reklaami («Pean tähtsaks regulaarset higipulga kasutamist...»).



Küll olen ma aru saanud sellest, et väikesel maal läheb kuulsusi vaja sama palju nagu suurel maal. Erinevus seisneb ainult selles, et väikesel maal tuleb meediamasina pidevaks tööshoidmiseks lähtuda eeldusest, et kui suudad esineda ühes valdkonnas, suudad ka teistes. Minu silmis võrdub see umbes sellega, et Eesti Olümpiakomitee palub Kaia Kanepil täita puuduolev koht kreeka-rooma maadluse meeskonnas, sest ta on ju sportlane ja pealegi samal ajal Pekingis. Olgu kuidas on, aga ma lihtsalt ei ole teleesineja. Ma kipun läbi nina rääkima ning mu mõtted lähevad sageli uitama ja jõuavad tagasi alles tüki aja pärast. Pole just omadused, mille peale teleprodutsendid tormi jookseksid.



Kui jätta küsitav anne kõrvale, siis ei ole ma õieti kunagi tundnud ennast ringhäälingu, eriti televisiooni puhul väga mugavalt. Meik, mida peale pannakse, tekitab mul löövet ning alati on ju kohal ka teised saatekülalised. Kui nende seas on kõige suurem sõber Leopold, aga mitte Toomas Hendrik Ilves, siis see mõjutab ikka rängalt enesehinnangut. Ma vaatasin kunagi üht «Terevisiooni» saadet, kus külalisega kõneldi Eesti riiklikust julgeolekust ning samal ajal tantsis ja etles taustal purpurses loomakostüümis näitleja. «Kui mina seal oleksin,» ütlesin oma abikaasale Liinale, «siis ma jookseksin sinna taha ja kihutaks selle eluka minema.» Liina vastas, et eestlased nii ei käitu. «Olgu peale,» sõnasin, «ma sammuksin sinna taha ja kihutaks selle eluka minema.» Liina vaid irvitas ja lausus, et mul on veel palju õppida.



Samuti pole ma just väga fotogeeniline. Ma ei ole just inetu, aga ilu pole mulle ka kuigi palju osaks langenud ning ma ei soovi kuuluda nende igavesti tüütute primadonnade hulka, kes nõuavad teles, et neid valgustataks sellelt või teiselt küljelt, või et, nagu kuulduste kohaselt olevat teinud Michael Jackson, nende riietusruumis oleks Eviani veega täidetud vann.



Minu eesti keel, mis nagunii pole suurepärane, muutub teles kohe märgatavalt hullemaks. Niigi pentsik aktsent muutub veel pentsikumaks. Neil paaril korral, mil ma olen siiski teles viibinud ja hiljem ennast vaadanud, jõudsin järeldusele, et ma kõlan nagu idioot. Liina arvates ei ole sel küll midagi pistmist mu keeleoskusega.



Lõpuks tuleb mul sellisel maal, kus on nii vähe telekanaleid, tunda hirmu, et ühe pakkumise vastuvõtmine võib mind muuta odavaks meediahooraks, selliseks, kes annab kõik, et vaid pääseda telesse. «Ah, võtke Vello,» hakkavad produtsendid hooletult viskama, «tema teeb ju mida iganes.» Ma ei taha kedagi halvustada, aga minu DNA lihtsalt ei sisalda seda geeni, mis tõukaks mind kuulsuse poole samamoodi nagu liblikat valguse poole või Tarandeid telemängudesse.



Osaliselt tekitab ajakirjandus, sealhulgas trükiajakirjandus, minus vastumeelsust seepärast, et kõik, kes selles osalevad, on vähemalt teataval määral süüdi rämpsu ja pahna tootmises. Sellest ei ole vabad isegi võimsaimad, suurima eelarvega meediaväljaanded, ning kuigi CNN on tugevasti pingutanud, suudavad nad vaid suurivaevu täita eetriaega paremini kui Eesti kõige viletsam telekanal. Mida ka ei öeldaks, maailmas lihtsalt pole nii palju pärisuudiseid, et nendega täita 24 tundi, ning seepärast paiskavadki CNNi «professionaalid» eetrisse nii palju mõttetusi, kaasavad inimesi, kelle arvamused ei põhine teadmistel, ning muudkui kiidavad ennast, et mul ei ole mingit soovi seda kanalit kodus vaadata. Reisidel panen vahel end proovile ja lülitan selle hotellis sisse, et vaadata, kui kaua ma vastu pean. Viimane rekord on seitse minutit. Erandiks oli 2001. aasta 11. september, üks väheseid hetki tänapäeva ajaloos, mil tõepoolest miski ei asendanud televisiooni.



Kirjainimestel on mõningaid eeli­seid, mis telenägudel puuduvad. Teksti kallal töötades on meil aega mõelda, mida me tahame öelda ja kuidas me tahame seda teha. Kui ma soovin, võib lauset kümneid kordi ümber teha – ma kulutan ainult enda aega, selle all ei kannata ükski ümarlaua taga istuja. (Pulitzeri auhinna võitnud Robert Olen Butler üritas kunagi «vaadake mind kirjutamas» otseülekannet internetis, kuid enamik inimesi, keda ma tean, lõpetas kiiresti ja tüdinult jälgimise ning Butler teenis ära hüüdnime Robert Olen Butthole.)



Lugeja võib nüüd arvata, et ma suhtun endasse liiga karmilt, ja tal võib olla õigus. Teles esinemine annaks mulle uut materjali kirjutamiseks ning «laiendaks Vikerkaare brändi» (üks mu turundusala sõber ütleb, et ma peaksingi seda tegema), samuti võiks võimaldada teenida raha ka muu kui kirjutamisega. Ma ei kasuta Sensodyne’i (kuulun Blend-a-medi leeri), küll aga Gillette’i tooteid ning mulle meeldivad Snickersi šoksid, A. Le Coqi õlu ja Laysi krõpsud. Mõni valges kitlis karvane mees võiks ju teha minuga intervjuu hügieeni- või rämpstoiduharjumustest.



Kuid ma pelgan, et mind varitseb peagi oht hakata metsast välja jooksma. Liina sõnul olevat ma põrnitsenud pikemat aega esimest puud, mida ma nägin, uurinud põhjalikult puukoort ja asunud kirjutama esseesid sellest, miks sipelgad, keda ma näen, liiguvad just nii, nagu nad liiguvad.

Tagasi üles