Kuigi enamasti räägitakse Afganistanist kui kriisikoldest, kus oma elu ja tervisega riskivad kümned tuhanded koalitsioonivägede sõdurid, on pikemas plaanis ehk isegi tõsisem asjaolu, et kogu selle riigi eksisteeriv osa on sisuliselt demokraatliku maailma palgalehel.
Arvestades tausta, kust Afganistan tuleb, pole selles praegu veel midagi väga hullu. 30 aastat kestnud sõja ja mitmekülgse lammutustöö tagajärgede parandamine juba enne seda arengupeetuse ja vaesuse all kannatanud riigis nõuab pingutust, mis võiks kasuks tulla kogu ülejäänud maailmale. Ka sajandite võrra paremalt positsioonilt alustanud Eesti sai vähem kui 20 aastat eest välisabi, alates rahukorpuse inglise keele õpetajatest ja piimapulbrist sünnitusmajadele ning lõpetades kõikvõimalike riiklike nõustajatega.
Halb on aga seal domineerivat tunduv suhtumine, nagu oleks loomulik, et Jaapan maksab kinni politseinike palgad ja britid narkovastase võitluse, USA loob omaenda sõdurite elu hinnaga korda. Kabuli võimud aga ootavad, et nende riiki arendataks, ega kindlusta oma positsioone mitte hea halduse poole pürgides, vaid kõrilõikajatega kokkuleppeid sõlmides ja valimissedeleid võltsides.
Kusjuures vürtsi lisab veel valitsusvastane segment, kes ilmutab andekust kingitud atrade mõõkadeks tagumisel ja kinkija poole keerutamisel. Lugesin hiljuti ühest ingliskeelsest väljaandest paeluvat kirjeldust, kuidas üks lääneriik andis afgaani ettevõtjale toetust, too maksis Talibanile samast summast «katuseraha», millest terroristid siis finantseerisid pommimeistrit, kelle kätetöö plahvatas ISAFi soomuki all. Mõne aja eest tonnide kaupa afgaani põllumeestele läkitatud väetis ammooniumnitraat on muutunud keelatud aineks. Sest selle aine abil ei saa mitte ainult kasvatada põllurammu, vaid ka meisterdada kohalike terroristide lemmiktööriista – isevalmistatud pommi, sellist, millele ei pea vastu parimgi soomus.
Kuigi lõpuks peaks kogu see riik minema afgaanide enda vastutusele, tuleks läänele praegu siiski kasuks kõigepealt iseendale otsa vaadata. Lõpetada üksteisega konkureerivate abiprojektide piknik ja õngede asemel kalade jagamine. Jaotada sõjalised ülesanded omavahel õiglasemalt. Nagu demonstreerivad toodud näited, võib rumalalt jagatud abi kahjustada mitte ainult saajat, vaid ka andjat ennast.
Lääne käes on rahakott ja kord. Kabulis praegu selle riigi kohta enam-vähem õiglastel alustel võimul olevad inimesed peaksid seda hästi teadma. Kes maksab, see tellib muusika. Afganistan pole mitte võimalus karmavõla vähendamiseks midagi suvalist head teha, vaid juba alustatud päästeoperatsioon, mille abistaja peab süsteemselt eduka lõpuni viima.