Afganistanist saab asja küll, aga Talibani selgroog tuleb murda lähema aastaga ja aega kulub selle riigi ülesehitamisele palju, nentis laupäeval Helmandi provintsis Delhi sõjaväebaasis antud intervjuus kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots.
Varem ei ole Afganistanis ükski nii kõrge Briti ohvitser surma saanud kui Rupert Thorneloe, kes oli Walesi kaardiväe pataljoni ülem, mille koosseisu kuulub meie kompanii Estcoy-8. Selles mõttes oli see eriline kaotus.
See vanemohvitser jättis väga sümpaatse mulje. Ka ülemused on teda hinnanud kui väga tublit ohvitseri ja head inimest. Kolonelleitnant Thorneloe käis Eestis vaatamas Estcoy-8 viimast õppust ja pärast seda rääkisime temaga pikalt-laialt, kaasa arvatud sellest, mida ta arvab Estcoy-8st. Ta oli kompaniist väga kõrgel arvamusel, leidis, et meie sõdurid on väga hästi ette valmistatud. Kahjuks polnud mul enam rohkem võimalust temaga kohtuda.
Tal oli perekond, kolm last – kaks kooliealised ja üks veel väiksem. Seepärast otsustasimegi siin Eestis kuidagigi lesele näidata, et tunneme kaasa ja saame aru tema kaotusest.
Võib-olla kõige suuremat muljet avaldas pereliikmetele – seal olid ka kolonelleitnant Thorneloe ema, isa ja õde – album, mille tegime piltidest, kus ta oli umbes kaks nädalat enne langemist, meie Estcoy-8 Pimoni laagri lähedal patrullis.
Mulle näis tegelikult ka algul nii. Aga kiidetud on ju järjekindlalt.
Kui võrrelda mõne aasta tagust kiitmist, mis tuli mokaotsast ja jättis üsna formaalse mulje, siis nüüd on tunnustust tulnud ilma meie initsiatiivi ja küsimusteta kõikidel tasanditel alates Afganistani kaitseministrist Abdul Rahim Wardakist, ISAFi (NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude – toim) juhataja asetäitjast kindralleitnant David M. Rodriguezest ja USA suursaadikust Karl Eikenberryst kuni lõunaregiooni NATO vägede hollandlasest juhataja kindralmajor Mart de Kruifi, Helmandi brigaadiülema brigaadikindral Tim Radfordi ja Walesi kaardiväe pataljoni ülemani välja.
Ma ei usu, et on nii palju silmakirjalikkust, et võiks öelda, et see on puhas moosimine, mitte aga kompanii tõeline hindamine. Teades, et britid on üsna konservatiivsed ja kiitusega tagasihoidlikud, arvan, et Eesti jalaväekompanii võitlejad on tõeliselt ära teeninud tunnustuse. Estcoy-8 on olnud ka väga kuumas kohas – kompanii on viimase kolme kuu jooksul osalenud 72 lahingkontaktis.
Mulle jätsid mõlemad Eesti kompaniid (tavapärase rotatsiooni käigus Briti väejuhatuse all olev Estcoy-8 ja erakorraliselt valimiste ajaks USA väejuhatuse alla saadetud Estcoy-E – toim) väga hea mulje kui kogenud sõduritest, hästi juhitud üksused.
Lõunaprovintsides on kõige rohkem vägesid. Aga riike on siin vähe. USA, Suurbritannia, Taani, Holland, Kanada ja Eesti. Tõepoolest on see ka kõige kuumem koht.
Mulle meenub siin NATO uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisega tegelevasse Madeleine Albrighti gruppi kuuluva professor Rob de Wijegi irooniline märkus, kui olime Lissabonis NATO sõjalise komitee konverentsil. Tema ütles, et osa riike sõdib Afganistanis ning osa teeb näo, et sõdib, et neile ei saaks näpuga näidata – nad panevad küll vägesid välja, aga selliste piirangutega ja sellistesse kohtadesse, kus võib-olla aasta jooksul paukugi ei kuule.
75 protsenti kõikidest relvaintsidentidest on sel aastal toimunud lõunaregioonis ja neist ligi pooled Helmandi provintsis.
Esiteks oli poliitiline otsus selline: meil on vaja väikese piiririigina selles julgeolekukeskkonnas, kus me oleme, väga kindlat liitlaste, eriti suurriikide poliitilist ja sõjalist toetust.
Teiselt poolt on ka meie kaitseväele vaja lahingukogemust. Kontrollida oma võimekust sõjaväelastena ning ka enesekindlust, mida vajab väikerahvas ja väikerahva sõjavägi.
Olgem ausad, eesti rahvas on aastakümneid, okupatsiooniajast peale, põdenud üleüldist alaväärsuskompleksi ja sellest ei ole siiani üle saadud. Näiteks see igavene nutt ja hala ning enda alavääristamine, kahtlemine oma võimekuses ja jõus on alaväärsuskompleksi väljendus.
Nüüd oleme end proovile pannud. Meil on üpris palju mehi, kes on lahingukogemusega, oskavad selles olukorras käituda, ning ma usun, et see ei tule kahjuks ka riigile tervikuna.
Võrreldes teistega on Walesi kaardiväe pataljon, mille koosseisus on Estcoy-8, siiamaani kandnud kõige rohkem kaotusi. Nad on kaotanud langenutena 21 võitlejat, nende seas kolm eestlast. Sest see pataljon on sattunud tõesti sõjategevuse tulipunkti.
Tahtlikult me seda valinud ei ole. Oleme tulnud Helmandi provintsi. Vägesid koondatakse sinna, kus on tulised piirkonnad. Meie kompanii on hea ja kõige paremaid üksusi saadetakse täitma kõige raskemaid ülesandeid.
Tervikuna Helmandist rääkides on olukord teravnenud, eelkõige seoses valimistega. Lõuna-Afganistanis on olnud kahjuks kaua suur puudus NATO üksustest. Olgem ausad, isegi tänavu kevadel kontrollis Task Force Helmand jõudude puudusel ainult Helmandi põhjaosa; lõunaosa, kus me praegu oleme, oli vägedest täiesti tühi.
ISAFil ei jätkunud siin lihtsalt jõudu, et hoida piirkondi, mis pealetungioperatsioonide ajal ära võeti. Jätkusuutlikku kohalolekut ei suudetud tagada ja Taliban tuli tasapisi tagasi.
Vägede puudus oli ka üks [ISAFi juhi] kindral [Stanley] McChrystali märgitud puudusi. Tema sõnum oli ka nüüd, et kõik ta väed on praegu rakendatud, aga tal on vaja manööverüksusi, et laiendada ISAFi edu, eriti lõunas.
Mis puutub muudatustesse, siis tähtis on see, et siia on oluliselt jõudu juurde tulnud. USA eliitüksus – merejalaväe brigaad ja helikopterite brigaad – on siin sellest suvest alates kõvasti tööd teinud.
Poliitiline otsus on suurendada Eesti kohalolekut Afganistanis. Võib-olla tekivad suuremad võimalused siis, kui Eesti toob Kosovost välja praegu seal teeniva luurerühma. Praegu on lõpuni otsustamata, mis on lahendused ja kuhu minna, seda tuleb veel mõelda.
Mis puutub Estcoy-E osalemisse 2. merejalaväebrigaadi lahingugrupi tegevuses, siis meie jaoks on see väga õpetlik, sest merejalavägi USAs on eliitväeliik, hea väljaõppe ja tohutu sõjalise kogemusega. Kui vaatame nende varustust, siis praegu ei suuda ma ka unistada sellest, mida nemad kasutavad.
Väikeriigina ei ole meil nii palju ressursse, et spetsiaalselt igaks kampaaniaks või isegi kampaania käigus – nagu ameeriklased tihti teevad – eraldi varustust ja masinaid hankida. Peame valima kesktee. Oleme Afganistanis rakendanud kõik Iraagis saadud kogemused. Iraagi kogemuse põhjal hakkasime soomustama veoautosid. Need on säästnud palju inimelusid.
Selles mõttes täidavad Pasi soomukid oma ülesande. Pasidel on tõhus soomuskaitse konventsionaalsete tankitõrjemiinide vastu.
Baasrelvastus ja -varustus on meil täiesti piisav. Kohati on meie üksused isegi paremini varustatud kui meie liitlaste omad. Teine asi on, et see võiks olla kergem ja modernsem. Ehkki lahinguomadustelt täidab ülesande.
Püüame anda kõige parema varustuse, mis meil õnnestub hankida, arvestades just saadud kogemusi. Relvastuse poolelt erilist probleemi ei peaks olema. Võime parandada ainult kvaliteeti. Vahetame näiteks välja multifunktsionaalsed granaadiheitjad Carl Gustaf M2 uuemate M3 mudelite vastu, mis on peaaegu kaks korda kergemad. See tähendab, et kergendame füüsiliselt sõdurite tööd.
Paljusid asju me muidugi ei suuda anda sellises mahus, nagu vaja oleks. Eriti igasugust elektroonikat.
Igatahes Estcoy-9-l saab olema kõik, mis on vajalik sõjategevuseks Helmandi provintsis. Pealegi tuleb juurde veel suurtükiväetulejuhtide ja lennuväesihitajate grupp (Estcoy-8 juures teevad seda tööd veel Briti sõjaväelased – toim).
Esiteks tunnustasin siiralt nende teenistust. Ma olen rahul, sest Eesti sõduri renomee on hästi kõrge. Andsin ülevaate sellest, mis Eestis toimub. Paljudel oli küsimusi, mis nende teenistusest ja palkadest edaspidi saab.
Rääkisin ka sellest, milline on NATO uus strateegia Afganistanis, kuhu rõhku panna. Prioriteet on elanikkonna kaitse ja mässuliste äralõikamine elanikkonnast. Tähtsuselt järgmine on Afganistani enda julgeolekujõudude – sõjaväe ja politsei – kiirendatud väljaõpetamine. Afgaanid peavad julgema ennast ise rohkem mässuliste vastu kaitsta. Puudutasin olukorda Helmandis ja seda, mida NATO võtab ette siin asja parandamiseks. Kaks provintsi – Kandahar ja Helmand – on praegu Afganistani võtmepunktiks.
Sõduritel on muidugi alati küsimus, kust ja millal saab uut relvastust ja paremat varustust. Näiteks neidsamu voodikomplekte, mis olid Estcoy-E-l, koos malaariavastaste võrkudega, meil ei ole. Peaksime sellistele asjadel rohkem mõtlema.
Estcoy-E-l oli põhiprobleem, millal nad tagasi saavad. Paljud siin teenivad mehed pole aasta aega puhkusel olnud seoses kõigi nende ümberkujundamiste ja järsku tekkinud missioonieelse treeninguvajadusega (Eesti otsus kahekordistada valimiste ajaks oma osalust Afganistani sõjas tuli tänavu kevadel, paljud lisakompaniis teenivad mehed sattusid sinna peaaegu otse pärast oma eelmise missiooni lõppu – toim).
Kindlasti. Nüüd on see asi ka väga tõsiselt kätte võetud. USA on aru saanud, et siin venitada ei anna. Aasta jooksul peab olukorda radikaalselt muutma, sisuliselt on vaja Talibanil selg murda. Aga see operatsioon võtab ikka aega, sest seda riiki siin ei eksisteeri, kõik tuleb üles ehitada.
Tähtis on muuta kohalike elanike mõttemaailma. Nad siin on sõjaga silmitsi olnud 1979. aastast, kui Nõukogude väed sisenesid. Pärast seda pole erilist rahuperioodi olnudki. Kindlasti läheb siin väga kaua aega.