Mall Hellam: kodanikuühiskond vajab kasvatamist

Mall Hellam Foto: Postimees.ee

Paaripäevase vahega avaldas Postimees kaks täiesti erinevat nägemust Eesti ühiskonna olukorrast ning sellest, kuhu oleme suundumas. Mihkel Muti arvamuse kohaselt («Kodanikuühiskond tuleb alati tuvijalul»,

PM 06.09.07 ) läheb Eestis tasapisi kõik korda, samas kui õiguskantsler Alar Jõksi väitel («Jõks: Eesti liigub suletud ühiskonna suunas», PM 04.09.07) on viimase aja ohuks püüded suletuma ühiskonna poole, avalik mõtteavaldus on mõjutatav ja habras.

Miks räägivad kaks ühiskonna südamehäält nii erinevat keelt ja kumba neist tõsiselt võtta?

Muti artiklis on mitmeid vasturääkivusi ning ekslikke väiteid, mis ei tohi kõlama jääda. Eestlased ei peaks mingil juhul jääma käed rüpes ootama, kuni kodanikuühiskond tasapisi – ja justkui mingi ime läbi – kujuneb.

Ekslikud väited

Riigi roll on toetada oma kodanikke nii, et neil oleks võimalik valida parim viis, kuidas oma elu kujundada. Majandusliberalism on Eestis tootnud liiga palju stressis, üksikuid, õnnetuid ja ennast väheväärtuslikuna tundvaid inimesi.

Uuringud näitavad, et inimesed, kes teevad vabatahtlikku tööd või osalevad ühistes ettevõtmistes, on õnnelikumad. Vabatahtlikust tööst tõuseb ka majanduslik kasu, hinnanguliselt kuni 2,7 miljardit krooni aastas.

Nii kuidas riik on aidanud kaasa vaba ettevõtluse arengule, peaks ta panema õla alla ka kodanikuühiskonnale. Ettevõtluskeskused, kõikvõimalikud programmid alustavate firmade toetuseks, stardiraha ettevõtjatele – ühte valdkonda soositakse piiritult, samas kui paljudel kodanikuühendustel napib raha, et oma elujõulisust samal määral arendada.

Väide, et me ei peaks Soome kodanikuühiskonda endale eeskujuks seadma, sest seal ei ole talupojad olnud pärisorjad, ei ole tõsiseltvõetav. Segaseks jääb ka Muti arutluskäik eestlaste rahvuslikust karakterist. Ta omistab meie karakteri kujunemisel suurt tähtsust kahele ajaloolisele rõhumisele – pärisorjusele ning okupatsiooniajale. Ent ajaloolaste arvamus on, et 1930ndatel ehk siis pärast orjust oli Eesti sotsiaalse arengu poolest Soomega üsna võrdne. Ning seda meenutavad eestiaegsed daamidki, kuidas kord sõitsid soomlased üle lahe meilt õppima, teinekord käisid eestlased end omakorda Soomes täiendamas. Niisiis pole Eesti ühiskonna praegune mahajäämus Soomega võrreldes mitte pärisorjusest tingitud, vaid selle tekitasid okupatsiooniaastad.

Soome eeskuju

Kuid peamine ei olegi küsimus, kas peaksime ainult Soome televisiooni ja Nokiat endale eeskujuks seadma või ka keerulisemaid asju, näiteks toimivat kodanikuühiskonda. Peamine on kummutada sügav eksiarvamus, et Soome kodanikuühiskond on tasapisi ja iseenesest kohale hiilinud ning et meie peaksime rahulikult teed jooma ootuses, et küll ta tuleb... Tark ju ei torma!

Tegelikult on soomlased jälginud oma kodanikuühiskonna teket samasuguse murelikkusega kui eestlased ning selle kujundamiseks riigi kõrgeimal tasandil teadlikke samme astunud.

Tõsi, Soome paistab olevat väga läbipaistev ja avatud riik, kuidas siis nii, et sealgi on samasugused probleemid? Aprillikuus esines Eestis Soome rahandusministeeriumi nõunik Johanna Nurmi, kelle sõnul korraldasid soomlased seitse aastat tagasi põhjaliku usaldusuuringu, mille tulemusi vaadates sai selgeks, et demokraatia olukord ei ole just roosiline. Valimisaktiivsus, mis harilikult oli olnud kõrge, langes pidevalt. Selgus, et inimeste osalussoov oli kõvasti vähenenud, kuigi elanike haridus- ning sissetulekute tase olid kõrgemad kui kunagi varem – mis loogiliselt võttes peaks looma suuremad eeldused ühiskonnaelus osalemiseks.

Muret valmistas ka see, et mida passiivsemad inimesed ise on, seda vähem usaldavad nad valitsusasutusi või poliitikuid. Nii uuriti eraldi ministeeriumide usaldatavust. Soomlased pidasid ministeeriumiametnikke ausateks, vähekorrumpeerunuteks, samas aga ülbeteks ning oma rahva arvamusest vähe hoolivateks. Soomlased ei öelnud tulemusi analüüsides, et avatud ühiskond kujuneb spontaanselt ning et seda pole võimalik mõjutada. Selle asemel töötasid nad välja pikaajalise plaani. Nelja-aastane projekt koosnes paljudest sammudest, näiteks varustati kõik riigiametnikud kaasamise käsiraamatuga ja anti igale ministeeriumile ülesandeks valmistada ette oma vabaühenduste strateegia.

Kuid Nurmi sõnul oli kõige tähtsam see, et kodanikuosaluse programm sai algusest peale tugeva toetuse valitsuselt. Kuni selleni välja, et ministritelt võeti strateegiatele allkirjad, mis võimaldas neilt hiljem otse küsida, kas ja mida nad on teinud. Ilma selleta oleks alati leidunud tähtsamaid valdkondi, millega tegeleda.

Kasu osalemisest

Eesti majandusareng on olnud edukas tänu meie õppimisvõimele. Majanduslik tulu on kaunis käegakatsutav ning inimesed õpivad raha väärtust tundma juba lapsena kommipoes. Kodanikuühiskonna tugevusest tõusnud kasu pole veel kuigi märgatav. Kui osalemisest saadav kasu ning vabatahtlikkusest tõusnud rõõm levib, siis võime öelda, et las kodanikuühiskond areneb ise, senikaua on vaja meie väheseid kogemusi ja edukaid näiteid hoida ning kasvatada.

Kas peaksime ühe või koguni kaks põlvkonda maha kriipsutama kui amoraalsel okupatsiooniajal kasvanud ja seetõttu pöördumatult individualistlikud võimust võõrdunud monstrumid ja ootama uue põlvkonna pealekasvu? Kindlasti mitte, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks, nagu kommenteeris artiklit üks lugeja internetis – me ei taha enam oodata! Ühtlasi oleks naiivne loota, et kui vanemad ise kodanikuühiskonna olemust ei mõista, siis nende lapsed hakkavad seda väärtustama vaid kodust väljaspool saadud teadmiste varal.

Samuti on veel alles need vanaemad ja vanaisad, kes mäletavad eelmise iseseisvuse aega, nagu olnuks see eile. Kes peaks neid väärtusi kirglikult lastelastele edasi kandma kui mitte nemad, kes ühiskonna allakäiku hiljem sügavalt läbi elasid.

Kui me ei jälgi teistes maades toimuvat ning ennast selles valguses kriitiliselt ei vaata, siis saabki teoks paljude poliitikute unistus kaasamise mängumaast, kus õpikust mahakirjutatud reeglid on paika pandud ja inimesed justkui osalevad riigi juhtimises, tehes seda tegelikult vaid vormiliselt.