Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Mart Laar: tavaline stalinism

Viimastel nädalatel Venemaa poolt Eesti vastu algatatud massiivne propagandarünnak on järjekordne märk stalinismi taassünnist Venemaal. Peites end «Suures Isamaasõjas saavutatud ajaloolise võidu» taha, on Venemaa võimud asunud ümber kirjutama XX sajandi ajalugu ning rehabiliteerima stalinismi.

Ülistades Venemaa võidule viinud «Suurt Juhti», vaikitakse maha tema võimu ajal toime saadetud kuriteod, mis oma ulatuselt ei jää maha Hitleri terrorist, arvuliselt tegelikult isegi ületavad neid. Vähe sellest, viimasel ajal on inimsusvastaseid kuritegusid, nagu näiteks 1941. aasta küüditamist, asutud lausa õigustama – ikka viidates võitlusele natsismi vastu.

Selle taustal pole imestada, et Erna rühm neostalinistidel sedavõrd pinnuks silmas on. Vene ajakirjanduse ning poliitikute poolt Ernaga seoses tehtud avaldusi vaadates võib tõdeda, et kõik uus on hästi unustatud vana.

Tegelikkusest kaugel

Jutud nõukogude aktiviste mõrvanud ernalastest ning nende selgadele lõigatud E-tähest pärinevad Stalini aegadest, leides uut kasutamist 1980. aastate lõpul avaldatud propagandamaterjalides. Tegelikkusega pole neil mingit pistmist. See ei huvitanud ei tollaseid ega praeguseid propagandiste.

Neile oli oluline vaid kinni mätsida punaväe poolt 1941. aastal Kautla metsades toime pandud massimõrv. Piisas vaid väikesest kirjutisest Kautla veresaunast 1988. aastal ajakirjas Vikerkaar, et selle autori vastu 1989. aastal Punaarmee ning julgeolekuorganite «laimamise» eest kriminaalasi algatati.

Uus sõjakäik Erna vastu näitab, et Venemaa pole jätkuvalt valmis andma hinnangut kommunismi kuritegudele, sealhulgas tunnistama punaväe poolt Eestis toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid.

On õige, et Eesti ametlikud esindajad pole Venemaa süüdistustele vastanud. Lollid avaldused on lollid avaldused ning neile vastama kippudes võib end vaid lolliks teha. Teisalt peab Eesti sellest, mis Kautlas ja üldse Eestis 1941. aastal toimus, järjest rohkem, aktiivsemalt ning erinevaid kanaleid kasutades rääkima. Sest kui me ise oma ajaloost ei räägi ja seda ei tutvusta, kuidas saame siis loota, et keegi sellest midagi teab.

Ei saa loomulikult öelda, et Ernast üldse räägitud poleks. Ülo Jõgi on sellest kirjutanud asjaliku raamatu, valminud on igati hea dokumentaalfilm, Toomas Hiio on avaldanud Päevalehes Erna-rühma moodustamist ja tegevust puudutava artikli.

Mis toimus tegelikult

Millest sedavõrd palju aga räägitud pole, on punaväe poolt Kautlas toime pandud veresaun. Kohalike elanike mõrvamine algas siin juba enne Erna salga aktiivsemat tegevusse astumist. 24. juulil 1941 mõrvasid hävituspataljonlased A. H. Tammsaare romaanis «Tõde ja õigus» Hundipalu Tiidu kodukohana tuntud Simisalu talu peremehe Gustav Viljamaa ja perenaise Rosaline Viljamaa, talu ise süüdati.

Juuli lõpupäevadel vallandus Kautla metsades aga tõeline põrgu. Hävituspataljonlased tapsid sihikindlalt kõik nende teele jäänud inimesed ning põletasid talud.

Voose-Kautla tee ääres tapeti (põletati elusalt) näiteks metsavaht Jüri Raudkivi koos abikaasaga, suurem veretöö pandi toime aga Kautla talus.

Perepoeg Johannes Lindemann on oma isa mõrvamisest ja kodu hävitamisest andnud järgmise tunnistuse: «Hävituspataljoni võitlejad olid hiljem Ardus rääkinud sealses meiereis mu onule (ega nad teadnud, et see mõrvatu vend on), et «said kätte mõisniku poja (nad nimetasid Kautla talu mõisaks), nõudsid temalt andmeid Erna grupi suuruse kohta. Ta ütles, et ei tea. Piinasime siis teda. Ta palus, et teda ellu jäetaks, aga me põletasime ta ära. See toimus siinsamas talu veerel tee ääres. Kui me ta leidsime hiljem, siis oli bensiininõu ka kõrval. Ega ema polekski isa ilmselt ära tundnud, aga üks tükike kuube oli kuidagi põlemata jäänud ja ema tundis enda tehtud riide ära. (- - -) Teine mees, see Mallene leiti hiljem rohuaiast. Oli samuti ära põletatud, enne aga veel vai kõrist läbi maa külge löödud. Bensiininõu oli tal kõrval nagu minu isalgi. Ära põletati veel Ida Hallorav, kauaaegne taluteenija. Ta tuli parajasti karjaga koju, kui haarang käis. Teised keelasid küll, aga tema ikka läks. Tema üle hakati talus naerma ja piima nõudma. Selle peale löönud Hallorav jalaga piimanõu ümber ning öelnud: «Teile ma piima ei anna.» Samasse lauta ta põletatigi».»

Peale Johannes Lindemanni, Oskar Mallene ja Ida Hallorava mõrvati Kautlas veel Arnold Kivipõld, Alfred Kukk ja Johannes Ummus. Kokku ulatus punase terrori ohvrite hulk juuli lõpus, augusti alguses nimetatud piirkonnas paarikümne inimeseni, maha põletati mitukümmend talu.

Võib vaid ette kujutada, kui suureks oleks ohvrite hulk kujunenud, kui Erna meestel poleks õnnestunud enamikku Kautlasse kogunenud põgenikke endaga kaasa viies punaväe piiramisrõngast välja murda.

Nii seisab Kautla kurvas reas koos teiste II maailmasõjas erinevate armeede karistusüksuste poolt hävitatud küladega. Neostalinistide jaoks on aga tegemist võitlusega «soome bandiitide» vastu.

Kui Kautla veretööd aga ka tunnistatakse, väidetakse samas, et tegemist oli üksikjuhtumiga. Nii see paraku pole. Iga huviline võib arhiividest lugeda Stalini käsul moodustatud hävituspataljonide liikmete ülevaateid oma kangelastegudest.

Puhas tapatöö

Raskekujulist süüfilist põdenud, kuid sellegipoolest hävituspataljoni vastu võetud Valter Krull on näiteks tunnistanud järgmist: «Järvakandi ümbruses tabasime kolm meest, kes olid kuuldavasti endised kaitseliitlased. Nende kallal tarvitasime metsikuid piinamismeetode. Ajasin isiklikult ühel neist tabatul okastraadi käest läbi ja sidusime nad okastraadiga kokku, mille järele nad maha lasksime. Viluvere jaama lähedalt tabatud 20 meest tõime veoautol Tallinna, 7.häv.pat.ruumidesse. Sealt viisime nad Liiva metsa mahalaskmisele. Mahalaskjateks valiti 20 hävituspat. meest. Surmasime nad peale põhjalikku piinamist, mis seisis jällegi okastraadiga randmeid sidudes ja kõrvade äralõikamises. (- - -) Rakvere ümbruses põletasime hooneid, isiklikult panin põlema minule tundmatus alevikus ühe rahvamaja taolise hoone. Maanteel tabasime ühe tütarlapse ja kaks meeskodanikku, kes näisid meile kahtlastena. Tütarlast lahti riietades leidsime tal kõhu ümber mässituna rohkelt sidumismarlet, mida ta nähtavasti kavatses «metsavendadele» viia. Noormeestel puudusid isikuttõendavad dokumendid, nad ütlesi end pärit olevat kohapealsest külast. Andsime tabatud üle Nõukogude politrukkidele, kes tütarlapse omnibuses vägistasid. Politrukkide käsul lasime tütarlapse ja noormehed lähedal olevas metsas maha.»

Selline oli stalinismi nägu tegelikkuses Eestis aastal 1941. Venemaa propagandiste tegelik ajalugu aga ei huvita. See segab üles ehitamast muinasjuttu «sõdur-vabastajast».

Selle muinasjututa pole stalinismi aga võimalik taastada. Mida siis teha? Loomulikult võib käega lüüa ning ütelda, et ega Venemaa paremat väärigi. Kui üks rahvas ikka tahab ajaloo ühte suurimat massimõrvarit oma suureks juhiks pidada, kes saab teda keelata.

Samal ajal on just vene rahvas ise olnud kommunistliku terrori suurimaks ohvriks. Kommunism ei hävitanud inimesi mitte ainult füüsiliselt, vaid sandistas neid ka vaimselt, võttes neilt kõige olulisema – mälu. Selleta ei saa ükski rahvas aga normaalselt elada.

Aitamaks Venemaad, on meie kohus aidata tal oma ajaloole näkku vaadata, isegi siis, kui see tänasele Venemaale ei meeldi. Selleks peab Eesti aga esiteks oma ajaloo uurimise ning teadvustamisega tunduvalt aktiivsemalt tegelema hakkama. Kõige mõttekam oleks moodustada vastav sihtasutus, mis uurimisgrantide ning arengutoetustega asuks uurimis- ja arendusprojekte toetama.

Ühing R.A.A.M planeerib juba mitmendat aastat Kautlasse seal 1941. aastal toimunut kajastavat näidendit, tõsiselt võiks mõelda ka mängufilmile. Minimaalne peaks aga olema Mati Mandeli raamatu tasemel kogumiku kokkupanek Kautla ümbruses toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ning Erna salgast ja selle tõlkimine suurematesse võõrkeeltesse.

Tegemist ei peaks seejuures olema mingi üksikjuhtumi, vaid osaga laiemast uurimisprojektist. Oleks viimane aeg jätta hädaldamine selle üle, et maailm meie ajalugu ei mõista, ning sellest ise rohkem rääkima hakata. Vastasel korral võime vaid iseend süüdistada.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    75 AASTAT MRP TEHINGUST
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv