Kui aasta lõpul läheb tänavuse olulisima kultuuriteo valimiseks, siis annaksin kindlalt oma hääle Eesti Keele Instituudile ja Eesti Keele Sihtasutusele kuueköitelise «Eesti keele seletava sõnaraamatu» väljaandmise eest.
Rein Veidemann: Eesti kirjakeele entsüklopeedia
25. september 2009, 23:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki tegemist on 1988. aastast alates vihikutena ilmunud teose parandatud ja täiendatud trükiga, mõjub köidetus juba ise pool sajandit väldanud ülimahuka töö kokkuvõttena. Jah, meie ees on eesti kirjakeele kõige suurem varamu.
Saja viiekümne tuhande märksõna lahtiseletamine ning näidetega varustamine teeb sellest suurteosest entsüklopeedilise väljaande. Praktilise tähenduse kõrval, mis sellel sõnaraamatul eesti keele kasutajatele olema hakkab – ja siinkohal väärib Eesti riik tunnustust, et jagab sõnaraamatu tasuta kõigile koolidele ning avab vabaks kasutamiseks ka veebis –, on sel ühtlasi (või isegi ennekõike) emotsionaalne ning sümboolne tähendus.
Mäletan, et sõnaraamatu esimese vihiku ilmumine sattus laulva revolutsiooni konteksti. See oli toona samasugune rahvuslikku eneseteadvust kinnitav ja optimismist laetud tegu nagu mälestusmärkide taastamine, Alo Mattiiseni isamaalaulud või eesti pagulaskirjanduse kojutuleku algust tähistavad konverentsid. Seletava sõnaraamatu tellimine pidi olema toona üldrahvalik ettevõtmine, sest esimese vihiku vahel olen siiani säilitanud koltunud kaardi pealdisega «Tellija isikuline arve».
Emotsionaalselt tähendab «Eesti keele seletava sõnaraamatu» kuulumine iga eesti või Eestiga ühes hingava pere kodusele raamaturiiulile sedasama, mida tähendavad seal asuvad nahka köidetud Piibel, «Kalevipoeg» ning «Tõde ja õigus». Nad on meie vaimse ühtekuuluvuse, aga ka eepilise mineviku tunnistajad.
Sõnaraamatu sümboolne tähendus ilmneb aga asjaolus, millele eilses Postimehe usutluses viitas ka Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja ning üks seletava sõnaraamatu toimetajatest Margit Langemets: keele enda entsüklopeedia ilmumine tähistab ühe kultuuri täiskasvanuks saamist ja iseseisvumist.
Võiks lisada sedagi, et seesugune raamat on ühtlasi eesti keele igavikustamine. Me leiame siit sõnu, millega tähistatud asjad või nähtused on ammu olematusse vajunud. Aga sajandi või paari pärast läheb omakorda tulevikueestlastele vaja seda sõnaraamatut, mõistmaks (keelelist) tegelikkust, milles elame meie täna.
Kui ühel päeval lisandub seletava sõnaraamatu kõrvale praegu vihikutena ilmuv «Eesti murrete sõnaraamat», siis võime Jakob Hurda kombel tõesti tunnistada, et oleme vaimult suur ja rikas rahvas.