Raivo Orgusaar: rahva eneseteadvuse tõus loob pinnase parteitu uusdemokraatia saabumiseks

Parteide omavaheline nääklemine ja parteialamate truu toetus oma erakonnale ka siis, kui nende tegelikud maailmavaated partei omadega lahku lähevad, pole midagi muud kui enesepetlik poliitika. Poliitikud on oma suurtes ambitsioonides ja võimuahnuses rõngastanud enese külge igaühe, kes neile vaid sõrme on ulatanud. Kuid erakondadele sõrme ulatades on parteialamad kahjuks eneselegi arusaamatult sattunud parteiladviku käsutäitjateks, kelle maailmavaateid ja otsuseid parteisisese ajupesuga kõikide parteivaadetega kooskõlla viiakse.

On täiesti kahetsusväärne, et mis tahes partei juhtkonda kuuluva poliitiku möödapanek või väärtegu leiab igal juhul ikkagi iga tema parteikaaslase heakskiidu või sunnitud vaikimise. Kunagised väärtushinnangud, mida aastatuhandeid maast madalast vanemate poolt juba põlvest põlve edasi anti, on lühikese aja jooksul haihtunud! Kui veel parteitu inimene saab aru, et ühel või teisel viisil pettus ja vassimine on taunitav ning väärastunud käitumine, siis just pärast parteidesse astumist kummalisel kombel see tauniv käitumne hääbub. Ma ei tea, mis on selle väärstumise põhjuseks, kas saadavad hüved või lootused soojemale kohale parteihierarhias, aga selge on see, et mistahes parteiklannidega liitumne pärsib inimese iseotsustusvõimet ja jätab nad oma arvamuse esiletoomise asemel kuulekalt sõltuvusse endast kõrgemal poliitilisel positsioonil olevast parteikaaslasest! Teisisõnu toimub isiksuse eetiline hääbumine, taandumine mingi saadava hüve nimel.

Kui kommunistlikus ühiskonnas suunati kõiki ühtemoodi mõtlema, siis praeguse ikkagi piisavalt palju piiratud «vabaturumajanduse» tingimustes on neid tekkinud raame natuke rohkem ja inimesele on tihti jäetud teha vaid esimene vaba otsus või juhuse tahtel mõne sõbra kutse kaudu, millise raami vahele oma esimene samm poliitilisel karjääril tehakse. Sealt edasi algab parteisisene ajupesu, mis peaaegu et garanteerib selle, et isiksusest saab isik, kes sisuliselt pole parteildvikust teistmoodi mõtlemiseks enam võimelinegi.

Mis saab meie ühiskonnast edasi? Kas inimstel lubatakse iseseisvalt mõelda või ehk tekibki meil vaid neli viis (partei) arvamust?
Ainus progressiivselt eetiline tulevik on parteitu poliitika, kus iga mees on ise oma ideede ja otsuste taga, vastutades ise oma vigade ja saades otsest tunnustust asjalike tegude eest. Seejuures ei saa põrudes parteikolleegide varrukasse rippuma jääda ja nende varjus taas tuhast tõusma hakata, vaid olelusvõitluses väärastunu kustub rahva mälust alatiseks igavikku. Ka kaitsvasse (valitsevasse) parteisse kuulumine ei anna enam mitte mingisugust immuunsust ning võrdsustab kõik kodanikud, nagu muide meie põhiseaduse § 12. sätestab: kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse /.../ poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu!

Parteitu poliitika tagajärjeks on aus, otsustusvõimeline ja rahvale kahjulike otsusteta poliitika ja see eeldab seda, et poliitikat ajavad kodanikud on isiksused, kes on iseseisvad ja teostavad võimu kellegi poolt mõjutamatutena ja kellelegi allumatult ning on vahetult oma arvamuse põhiselt seaduseloojateks ja tähtsate riigi või omavalitsusotsuste vastuvõtjateks (kaasates siinjuures loomulikult ka rahva enamuse arvamuse).

Asja pluss on isikute kallutamatus, nende sõltumatus ja vaba otsustus- ja vastutusõigus iga vastuvõetava otsustuse puhul, välistades sellesama kitsa kildkonna poolt oma erakonna alamatele pealesunnitud otsuste läbisurumise...