Toomas Verrev: näkku sülitamine ei ole kokkulepete järgi kompromiss

Toomas Verrev
, kirjamees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Verrev
Toomas Verrev Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Statistika on fenomenaalne viis maailmas toimuva kirjeldamiseks. Viimaseks selliseks, mis silma torkas, oli fakt, et eestimaalaste palgad on langenud 4,4 protsenti.

Paljusid, ka mind, pani see number kukalt kratsima. Umbes nii, nagu aastaid tagasi, kui inflatsioon oli keskmiselt kümme protsenti, hüppas kahe kuuga ühes Tallinna kultuuriinimeste kohas õlle hind 25 kroonilt 45-le.



Mulle ei meeldi kellegi rahakotis sorida, kuid sõpru-tuttavaid küsitledes ei tea ma kedagi, kelle palk ei oleks langenud keskmiselt neljandiku (mitte nelja protsendi) võrra. Mõtlen neid, kes erasektoris töötavad. 



Ma ei usu, et riigisektoris töötaks nii palju inimesi, et statistikat üleval hoida. Sest kuulda on, et ka riigitööl ei hellitata – paar tuttavat arsti on saanud 25, nagu Stalini ajal, kuid mitte aastat Siberis, vaid protsendimiinust palgast. Protsendid protsentideks, kuid olulisem on aru saada, miks töötajate jaoks (kes on kogemuste võrra rikkamad, st teoreetiliselt väärtuslikumad kui majandusbuumi ajal) palk väheneb. Ükski tööline ju vabatahtlikult palga alandamisega ei nõustu.



Ma ei ole ei kommunist ega sotsialist ja ma saan aru, et ka ettevõtjatel on raske. Pealegi töötajad ju selleks ongi, et ettevõttele kasumit teenida. Kuid tuleb välja, et palgatööline ei saa midagi teha, kui temast on vaja lahti saada.



Tean seda «tuttava reklaamitegija» kogemusest, kes liikus ühelt haljalt oksalt teisele. Tal oli päris palju võimalusi, milline oks järgmiseks valida. Kuid kuna ta ei olnud väga kitsikust tundnud, siis valis ta ühes arengumaa nimega ettevõttes rahaliselt mitte parima pakkumise, ent sellise, mida kõige perspektiivikamaks pidas. Lepiti kokku, et katseajal on palk summa n ning pärast seda n + 25 protsenti.



Poolteist kuud hiljem ei olnud kokkuleppest enam juttugi. Tüüp pandi fakti ette: kas jätkad abstraktsetel põhjustel 30 protsenti väiksema palgaga või kõnnid minema.



Firmajuht, kes oli just kaitsmas magistri väitekirja organisatsiooni juhtimises, lisas edasistele päevadele veelgi «sära», pidades loomulikuks tasustamata ületunde ja tõstes motivatsiooni õige kummalisel viisil, näiteks korraldades töötajate ringis koosolekuid, kus üheskoos arutleti, keda kohalolijaist vallandada. Ja seda loosungi all «Meil läheb sitaks hästi».



See agoonia lõppes mu tuttava ja mitme teise selle ettevõtte töötaja jaoks ühel suvepäeval, kui enamik meeskonnast pandi mõni minut enne puhkust fakti ette – poolte kokkuleppel töösuhe lõpetada. Sisuliselt oli tegemist koondamisega, kuid koondamishüvitisest ei olnud juttugi.



Loomulikult oleksid töötajad võinud näiteks töövaidluskomisjoni või kohtu poole pöörduda, kuid kui juba aprillimässu organisaatorid süütuks tunnistatakse, siis mida veel väikestest sulidest rääkida? Nii lahkuski suur osa kollektiivist «poolte kokkuleppel».



Oleks, et see inetu lugu juhtunuks vaid selle tegelasega. Kuid kui maad kuulata, siis juhtumitest, kus töötajatega on käitutud just nii, kuuleb kõikjalt. Selliseid lugusid on vastik rääkida, kuid neid peab rääkima. Sest muidu leiavadki mõned firmajuhid, et võivad teha kõike, mida seadustega vangerdamine võimaldab, mängides nii oma töötajate ja nende laste eluga.



Ma saan aru, et paljud ettevõtjad unistavad lõbusatest ahvipärdikutest, kes teeksid töö ära vaid banaani eest, kuid kahjuks pole see võimalik. Me oleme inimesed ja ei ela mitte vangla- ega džungli-, vaid Eesti seaduste järgi.



Oletan, et intelligentsed inimesed saavad aru, et kellelgi ei lähe praegu hästi (kui Eesti Panga ametnikud välja arvata), kuid see ei tähenda, et firmajuhtidel on õigus sülitada seadustele ja unustada inimlikkus. Näiteks töösuhte lõpetamisel seadusi järgima ning kui ei ole võimalik täies mahus koondamishüvitisi maksta, siis kas või püüda mingil moel kompromissini jõuda. Näkku sülitamine ei ole üldtunnustatud kokkulepete järgi kompromiss.



Sest kui tööandjad sülitavad seadustele, siis võib ühel hetkel juhtuda, et ka töötajad sülitavad sellele laias kaares ja hakkavad asju omal moel ümber korraldama. Ehk: «Ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja», nagu ütleb laulusalm. Umbes nii, nagu eelmisel sajandil eriti konkreetselt Kambodžas või pehmemalt Hiinas, Vietnamis, Kuubal ja esimese pääsukesena emakesel Venemaal.



Niipaljukest jagab aga ka kõige nürim ettevõtja, et selle võimaliku variandi kõrval on isegi kõige karmim majandussurutis nagu lapse lalin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles