Seda, et pauk võib tulla ka luuavarrest, näitas sel nädalal ilmsiks tulnud kultuuriministeeriumi kava koondada maakondlikud muuseumid ühe n-ö muuseumide direktoraadi alluvusse.
Rein Veidemann: pauk luuavarrest
18. september 2009, 23:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja seda muuseumiaastal! Keskorgan jagaks ministeeriumi asekantsleri Anton Pärna sõnul ressursse, teeks organisatoorseid otsuseid, Pärna sõnul «kogukondlikke ja tegevuslikke muudatusi maakonnamuuseumide töös».
Kuna otsus on sündinud kabinetivaikuses, sest vähemalt osa maakonnamuuseumide juhtidest saavad plaanist lähemalt teada alles esmaspäevasel kogunemisel ministeeriumis, siis võttis Postimees üleeile teema üles. Eesti riigi nuhtluseks on otsuste vormistamine kitsas ringis ning nende läbipaistmatus.
Kust idee sündis, missugused on reformi sisulised põhjendused üldsõnaliste «töö tõhustamise» ja muuseumide «kompetentsikeskusteks» muutmise kõrval – seda teab ehk vaid otsustajate kitsas ring. Kultuuriministri käskkirjaga
15. septembrist moodustatud muuseumide liitmise ekspertkomisjon, kuhu on arvatud ka mitme maakonnamuuseumi juhid, võtab loodetavasti aja maha ja järgib vanarahva tarkust: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
Mis mind aga kui eesti kultuuri uurijat teeb ärevaks, on ametnike kujutlus, nagu ei riivaks plaanitav tsentraliseerimine maakonnamuuseumide tähendust maakondliku identiteedi hoidmisel ja võimendamisel.
Maakonnamuuseumide kodulehtigi sirvides selgub, et nende kompetents ongi koguda, süstematiseerida, eksponeerida ning hoida aktiivses käibes kõike, mis seostub maakonna esemelise ja vaimse ajalooga ning läbi aegade maakonnas elanud ja selle edendamisega seotud inimestega.
Ma loen neilt lehekülgedelt maakonnamuuseumide ja koolide tihedast koostööst, konverentsidest, maakonna tähtpäevadele või kultuuri- ja ühiskonnategelastele pühendatud näitustest. Ma loen muuseumides korraldatud kohtumis- ja vestlusõhtutest. Kõik see teenib kodukohavaimu, genius loci alleshoidmist, millele omakorda rajatakse eesti tervikidentiteet.
Mõistetagu, et identiteet kujunebki kontsentriliselt, seest väljapoole. Kui aga nüüd võetakse allutada – ja seejuures administratiivselt – üks kontsenter tervikule, kui ettekirjutused tulevad ülalt, siis seatakse maakonnamuuseumid alasi ja haamri vahele. Milleni ekspertkomisjon võiks jõuda, oleks maksimaalselt mingi koordineeriva nõukogu moodustamine.
Ma ei tahaks mõelda, et plaanitavast muuseumide direktoraadist saab midagi, mis on võrreldav talude kokkuvedamise organiga – pilt 1950ndate algusest, mis mul seda uudist lugedes kõigepealt viirastus.