Kaspar Näf: Große Koalition või tiiger?

, Šveitsi ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaspar Näf.
Kaspar Näf. Foto: .

Saksamaa kantslerikandidaatide televäitlus oli suures osas igav ja mõttetu, opositsiooni võimalused end kuuldavaks teha on sellegi­poolest tillukesed, kirjutab Zürichis elav poliitikavaatleja Kaspar Näf.

Järgmisel pühapäeval valitakse Saksamaal uut parlamenti. Seega on Saksamaa pärast Ameerika Ühendriike teine suur maailma tööstusriik, kelle kodanikud otsustavad üleilmse pangandus- ja majanduskriisi puhkemise järel oma poliitilise tuleviku üle. Kõlab hiilgavalt, kuid samas ei ole sakslastel suurt midagi valida, sest ees ootavad vaid kaks peaministri ehk liidukantsleri kandidaati: kristlikust demokraadist (CDU/CSU) liidukantsler Angela Merkel ja väljakutse esitaja, sotsiaaldemokraadist (SPD) asekantsler Frank-Walter Steinmeier.

Kuigi teoreetiliselt on veel kõik võimalik, ei arvesta Saksamaal enam keegi küsitluste tulemustele tuginedes ja sotsiaaldemokraatide heitliku seisundi tõttu Frank-Walter Steinmeieri võiduga. Valitakse vaid selle vahel, kas CDU/CSUst ja SPDst koosnev suurkoalitsioon jätkab või saab CDU/CSU koos Vabade Demokraatidega (FDP) Bundestagis enamuse ja võib moodustada niinimetatud must-kollase ehk tiigrikoalitsiooni. Sel taustal nimetatakse Saksamaal Bundestagi valimistele suunatud valimiskampaaniat, mis toimub tegelikult Saksamaa jaoks otsustaval ajal, lonkavaks ja igavaks.

Poliitiline telesündmus nurjus

Läinud pühapäeva õhtul taheti aga valimiskampaaniale uut õhku sisse puhuda, sest ka Saksamaal kasvas poliitika ennekõike tabava retoorika ja asjaliku arutelu põllul. Selleks kutsusid neli suurt Saksamaa telejaama ARD, ZDF, RTL ja Sat.1 pärast 2002. aasta ja 2005. aasta valimisi kolmandat korda kaks liidukantslerikandidaati stuudiosse üheksakümneks minutiks omavahel diskuteerima ja nelja telejaama nelja tippajakirjaniku küsimustele vastama.

Riikliku esimese programmi ARD peatoimetaja Thomas Bau­mann nimetas seda duelli eelnevalt 2009. aasta tähtsaimaks poliitiliseks telesündmuseks. Tagantjärele peab aga ütlema, et see oli petlik reklaam. Merkel ja Steinmeier vehklesid kantslerite duelli nüride mõõkadega ja vähe sellest: nad laulsid koguni üheskoos võidulaulu duetti.
Kuigi ennekõike ajakirjanduses seda duellil mainitud sõnadega kritiseerides otsiti põhjust poliitikutes, tuvastas Frankfurter Allgemeine Zeitungi (FAZ) meediakommentaator süü pigem ajakirjanike ridades: teades Merkeli ja Steinmeieri poliitilist lähedust paljudes küsimustes, nende vähest tülitsemisvalmidust ja nende puudulikku eneselavastusoskust, ei viinud küsitlejate neljarakend arutlust poliitiliste tüliõunte juurde ega esitanud isegi sõlmküsimust, kes võiks kellega koalitsiooni astuda. Vähemalt Steinmeieri käest oleks ilmtingimata pidanud küsima, kellega koos ta oma programmi tahaks ellu viia. Küsiti aga hoopis tühiseid asju – näiteks, kas nad teineteist juba sinatavad. Steinmeier vastas eitavalt.

Televaatajale jäi mulje, et tegemist on vale formaadiga. Tegelikult on kantslerikandidaatide duell just endise liidukantsleri (1998–2005) Gerhard Schröderi soovil 2002. aastal ellu kutsutud valimissaade. Teadvustades oma lavaoskusi, millega ta lõi juba 1990. aastatel oma liidumaal CDU peaministrikandidaati Wulffi, kutsus nn salongisotsialist Schröder Helmut Kohli 1998. aastal säärasesse saatesse.

Kohl keeldus, kuid 2002. aastal nõustus tollane egotsentriline Baierimaa peaminister Edmund Stoiber meelsasti ja kohe kaheks duelliks. Tollal nimetati neid kaht kahevõistlust veel Saksamaa valimiskampaania amerikaniseerimiseks, unustades samal ajal, et tegemist oli pigem schröderiseerimisega, sest Schröder ise käitus nagu USA poliitik. Merkel kartis seda ja sõdis neli aastat tagasi vaid üks kord Schröderiga telekaamerate ees.

Schröderi ja Stoiberi duellidel oli oma meelelahutuslik külg. Sellal kui Schröder distantseerus juba tollal avalikult arutusel olnud Iraagi sõjast ja kiitis ennast nn «agenda 2010», 2002. aasta Ida-Saksamaa suviste üleujutuste tõrjumise ja muude saavutuste eest, kordas Stoiber nagu papagoi: «Aber die Arbeitslosigkeit…» («Aga tööpuudus…»). Nii päästis Schröder veel kord oma võimu. Merkeli vastu võideldes seletas Schröder muu hulgas koguni seda, miks ta armastab oma (neljandat) abikaasat. Ja Saksamaa krooniline tööpuudus oli ka siis veel päevakorras, kusjuures nüüd kõneldi juba nn Hartzi neljandast reformist, mis nägi ette vaeste inimeste sotsiaaltoetuse kärpimist. Kuid siiski räägiti asjast ja toodi esile vastuolud. Nii 2002. kui ka 2005. aastal ei olnud ka selge, kes saab järgmiseks ametiajaks liidukantsleriks. Neli aastat tagasi ei päästnud Schröderit aga enam tema esinemiskunst ega jalgpallioskus.

Venemaad ei mainitudki

Seekord said kaks kandidaati oma seisukohti esitada rahulikult ja emotsioonivabalt, nagu paluksid roosipärja palvet katoliku kirikus. Merkel ja Steinmeier kiitsid üheskoos seda, mida nad on viimase nelja aasta Suures Koalitsioonis (Große Koalition) koos saavutanud. Šeff ei kritiseerinud oma asetäitjat ega vastupidi. Pea kõikides tähtsates küsimustes oldi ühel meelel, kusjuures tööpuuduse vähendamise osas rõhutas Steinmeier juba Schröderi ajal vastu võetud reforme ja Merkel kiitis oma valitsuse tegevust. Poliitikud unustasid aga, et tööpuudus on vähenenud eeskätt majanduskasvu tõttu.

Lahkhelid avaldusid siis, kui räägiti tuumaenergiast. Kui Merkel nimetas seda üleminekutehnoloogiaks, mida peaks kuni uue tehnoloogia leidmiseni edasi kasutama, siis Steinmeier rõhutas, et tuumaenergiast loobumine annaks vale signaali. Saksamaa on punase-rohelise valitsuse ajal Gerhard Schröderi juhtimisel ja tollase keskkonnaministri Jürgen Trittini suunamisel otsustanud tuumaenergiast loobuda aastaks 2021. Steinmeier arvas, et seda otsust ei tohiks muuta, sest käivad uuringud uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Saksamaa olevat ses osas liider ja seda trumpi ei tohiks teistele kätte mängida.

See võib ju õige olla, kuid Steinmeier ei pidanud vastama küsimusele, millega Saksamaa võiks katta oma energiavajadusi pärast tuumajaama sulgemist: sissetoodud keskkonnakahjuliku gaasi või naftaga – Venemaalt. Steinmeierit teevad seevastu murelikuks tuumajäätmed endises soolakaevanduses Gorlebenis, kus mõni aasta tagasi varises kokku Saksamaa tuumaprügila.

Saksamaa välispoliitikat puudutati vaid Afganistanist rääkides, kuid sõda mainiti põgusalt. Teine teema aga, mis puudutas Venemaad, oli autotootja Opeli müük Austria-Kanada autokoostisosade tootjale Magna, sest Magna kaasas tehingusse Venemaa Sberbanki. Nii Merkel kui ka Steinmeier kaitsesid Opeli müümist Magnale-Sberbankile ega vaielnud isegi vastu moderaatori väitele, et selle tehinguga loob Saksamaa maksumaksja Venemaal töökohti. Just sinna voolavat neljast miljardist Opeli päästmisrahast 600 miljonit eurot. Steinmeier ja Merkel väitsid vastu, et nende mure on Saksamaa neli Opeli tehast. Merkel rõhutas, et General Motors oleks tahtnud Opeli isegi tagasi osta, kui neil oleks olnud raha. See näitavat Opeli väärtust.

Kolmevõistlus

Merkel ja Steinmeier vastasid ka küsimustele, mis puudutasid probleeme tervishoius, pankade päästmist ja rahaahneid ärijuhte. Eesti poolt vaadates pakkus aga ehk kõige suuremat huvi miinimumpalka puudutav osa. Kui Steinmeier ühelt poolt lubas kehtestada üleüldise alampalga, siis Merkel seisis alampalga eest tööstusharude kaupa, nagu see olevat kehtestatud Suurbritannias.

Huvitavam kui Merkeli-Steinmeieri olematu abielutüli jälgimine oli esmaspäeval peetud kolmevõistlus kolme opositsioonierakonna juhtide vahel. Seal osalesid Guido Westerwelle FPDst, rohelistest Jürgen Trittin ja vasakerakonna positsioone kaitses 65-aastane SPD apostaat Oskar Lafontaine. Lafontaine tahtis rikastele määrata 53-protsendilise maksumäära, Westerwelle vaid 35 protsenti. Westerwelle tõi miinimumpalga osas näiteks Prantsusmaa, kus noored ei leia töökohti ja märatsevad eeslinnades. Westerwelle sõimas Opeli tehingut ja palju muud.

Kas aga üks või kaks sellest kolmikust suudab oma seisukohti läbi suruda, on rohkem kui küsitav. Westerwelle on selgesti öelnud, et oma nn kollase erakonnaga ei astu ta nn valgusfooriliitu koos SPD ja rohelistega. Vaevalt nõustub Steinmeier oma vihavaenlase Lafontaine’iga koalitsiooni minema.

Seepärast on kõige tõenäolisem ikkagi suurkoalitsioon ja seejärel tiigrikoalitsioon. Kuid «tiigrihüpet» oodata ei ole, sest tegelikult saaks see olema tiigripardikoalitsioon. Kes lame duck’i osa enda peale võtab, ei taha Saksamaal enne valimisi keegi öelda.

Angela Dorothea Merkel (snd Kasner)

•    Sündinud 17. juulil 1954 Hamburgis.
•    Tema pastorist isa sai koha Quitzowi kirikus Perlebergi lähedal Saksa Demokraatlikus Vabariigis. 1973. aastal asus Merkel õppima Leipzigi ülikooli füüsika erialal. 1978. aastast töötas Ida-Saksa Teaduste Akadeemia Füüsikalise keemia instituudis.
•    1991. aastal sai temast Helmut Kohli valitsuse nais- ja noorteasjade minister, hiljem keskkonnaminister. Parlamenti valiti ta Mecklenburg-Vorpommernist. 1998. tõusis Merkel CDU peasekretäriks ja aastal 2000 eesistujaks. Saksamaa liidukantsler aastast 2005. Ajakiri Forbes on nimetanud teda maailma mõjukaimaks naiseks.

Frank-Walter Steinmeier


•    Sündinud 5. jaanuaril 1956 Detmoldis.
•    Õppis juurat ja politoloogiat Gießeni Justus Liebigi ülikoolis, pärast õpinguid töötas professori teadusliku assistendina kuni doktorikraadi kaitsmiseni aastal 1991. Poliitikasse astus Alam-Saksimaal, oli seal muu hulgas Gerhard Schröderi büroo direktor (1996), hiljem sama mehe kantsleriks olles tõusis ka selle büroo juhiks. Mõjukuse tõttu kutsuti teda tihti halliks kardinaliks. 2005. aastast on Steinmeier Saksamaa välisminister, olles esimene SPD liige sel kohal pärast Willy Brandti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles