Eesti Arengufondi juht Ott Pärna loodab, et ülikool, kuhu ükskord pürgib tema täna kooliteed alustanud tütar, on maailmale palju avatum, rahvusvahelisem ja mitmetahulisem.
Ott Pärna: head kooliteed, Lola!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Raud küsis nädala eest laudkonnalt Eesti Asja ajajatelt, kas keegi teab öelda, toimus enne Jüriöö ülestõus või sündis Leonardo da Vinci? Oskad sina öelda, hea lugeja?
Vastus õige või vale, selle küsimuse iva peitub sügavamal. Selle tingib ühelt poolt põhi- ja keskhariduse faktipõhisus ning ainekesksus (õpetatakse rohkelt fakte, kuid mitte nende seostamist), teisalt ülikoolihariduse kasvav ülespetsialiseerumine. Kogu maailmas toodetakse üleliia kitsaid spetsialiste ning liiga vähe suurt pilti nägevaid ja eri valdkondades kodus olevaid tänapäevaste mitmetahuliste probleemide lahendajaid – moodsa nimega generaliste.
Meile on ehk üllatuseks, et veel 2004. aastal ei eksisteerinud kümmet aastal 2020 enim nõutavat ametikohta. Õpetame tänaseid tudengeid ametiteks, mida hetkel pole olemas, milles nad peavad kasutama tehnoloogiaid, mis praegu pole veel kasutusele võetud, lahendamaks probleeme, mida veel probleemideks ei peetagi.
Muutused maailmas kiirenevad tempokalt. Raadio jõudis 50 miljoni kasutajani 38 aastaga, teler 13 aastaga, internet nelja aastaga, iPod kolme aastaga, Facebook kahe aastaga. Kui ühelt poolt muutub maailm ja tehnoloogia sellise kiirusega, siis õppuritele seab lisaväljakutse asjaolu, et näiteks USA haridusministeeriumi prognoosi kohaselt on praegusel õppuril 38. eluaastaks olnud 10–14 töökohta.
Kellele ja mida me siis õpetame, et sellest ka tulevases elus tolku oleks? Või kas me oleme selle probleemi ees üksi? Ei ole üksi. Ülespetsialiseerumine on modernse mass-kõrghariduse probleem selle algusajast.
Leonardo da Vinci sündis 1452. a Itaalias – 109 aastat pärast 1343. aasta Jüriööd. Renessansi-mees da Vinci oli oma uudishimu ja uuendusmeelsuse tõttu teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoomik, kunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjamees. Da Vinci on vastupidine näide kitsarinnalisusele. Temasarnaseid teame juba vanast Kreekast, kus mitmekülgsed filosoofid sündisid õpetlase-õpilase lähedasest koostöötamisest.
Me traageldame Arengufondi eestvedamisel kokku Eesti uut kasvuvisiooni – vastust küsimusele, milline peaks nägema välja konkurentsivõimeline Eesti majandus kümne aasta pärast ja mida tuleb selle saavutamiseks ära teha. Iga uuring, seire või analüüs, mis me selle tarbeks teeme, viib meid otsapidi haridusse.
Oleme oma majandusega seisus, kus puuduvad (uut) kasvu vedavad selged sektorid või valdkonnad. Võib nõustuda villuzirnaskiliku väitega, et Eestis on enamikus sektorites mõned poolemõõdulised ja kujuteldavad tugevad küljed ja hunnik hetkeseisuga täiesti reaalseid nõrkusi (EPL 18.08).
Siiski on siin-seal näha hasarti uusi edulugusid välja mängida ja selliseid initsiatiive peab igal juhul toetama. Kuid sellistel algatustel on ka üks ühisosa. Nimelt eeldavad nad kõik oma praeguse mahu mitmekordistamist või isegi kümnekordistamist, et saavutada arvestatavat makromajanduslikku mõju Eestile. Siit jõuamegi kodumaise hariduseni, mis peab selliseid suuri muutusi – kui me neid tõesti tahame – vähemasti osaliselt toetama.
Osa maailmatasemel kompetentsi tuleb midagi suurelt ette võttes aga igal juhul riiki sisse tuua. Singapur näiteks tõi oma farmaatsiatööstust arendades esialgu kümnest tuumikinimest kaheksa väljast, peamiselt Põhja-Ameerikast ja Euroopast sisse.
Ühe sellise väljakutse, koondnimega «Eesti IT akadeemia», me Arengufondis koos nelja infotehnoloogia (IT) haridust andva ülikooli rektori ning Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu juhtidega käsile võtsime. Kusjuures teemaga haakub hästi ka Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tööstus- ja graafilise disaini suund. EKA, tulge punti!
Ettevõtmise eesmärgiks on viia Eesti IT kõrgharidus otsustavalt rahvusvahelisele tasemele, seda olukorras, kus meil on jooksvalt puudu tuhat IT-eksperti ja kus 90ndate madala sündimuse tõttu on lähiajal jõudmas ülikoolidesse nüüdsest poole vähem tudengeid. Vajame õnnestumiseks praeguse 50 IT välistudengi asemel aastas 500–1000.
IT on oma olemuselt mitmetahuliste sidemetega, pakkudes efektiivsuse suurendamise ja keerukate toodete-teenuste arendamise võimalusi paljudele valdkondadele. Columbia Ülikooli professor Mark C. Taylor läheb oma reformistlikus New York Timesi artiklis kaugemale ja soovitab ülikoolidel teaduskonnad ülepea ära kaotada ning minna üle probleemipõhistele, orgaaniliselt tekkivatele, arenevatele ja kaduvatele programmidele.
Näiteks vee temaatika. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muu hulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid ja teisi selliseid küsimusi ei saa lahendada vertikaalset teadusharu mööda, vaid horisontaalselt ja eri distsipliine läbivalt. Samamoodi mitmetahuline on ka näiteks meile tuttav küberturbe temaatika.
Probleemipõhisus ja interdistsiplinaarsus on peamised põhjused, miks soomlased Helsingi Tehnikaülikooli, Majandus- ja Äriülikooli ning Kunsti- ja Disainiakadeemia üheks Aalto Ülikooliks kokku panid.
Sarnast ambitsiooni kannab ka vastloodav ja maailma rikkuselt kuues King Abdullahi Teadus- ja Tehnoloogiaülikool Saudi Araabias. Selles pole ühtegi akadeemilist teaduskonda. Õppe- ja teadustöö saab tehtud neljas uurimisinstituudis, mis keskenduvad vastavalt bioteadustele, materjaliteadustele, energiale ja keskkonnale ning arvutiteadustele ja matemaatikale.
Mu vanem tütar läheb täna esimesse klassi, alustades õpinguid üsna hea tasemega koolis. Siiski loodan, et kool, mille ta lõpetab, pole selline, kus ta oma harid(t)usteed alustab. Ja ülikool, kuhu ta kunagi pürgib, on maailmale palju avatum, rahvusvahelisem ja mitmetahulisem.
Kaksteist aastat on tegelikult päris optimaalne aeg, et selline murrang läbi viia. Nagu näha, edumeelsemad riigid selles suunas liiguvad. Miski ei anna meile õigustust olla vähem ambitsioonikas! Eesti edu peitub tulevikutegijate mitmekülgses ja maailma tundvas harituses.