Riik ei pea tõestama, miks peab ravimeid müüma apteegis, tõestada tuleb, et nende müük väljaspool apteeke on ohutu, kirjutab ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp.
Kristin Raudsepp: pudel viina ja pakk paratsetamooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu müüakse Eestis kõiki ravimeid ainult apteegis. Me oleme sellega harjunud ja tunneme ennast niimoodi turvaliselt. Ettepanek viia osa käsimüügiravimeid müügile toidupoodi ei ole arutusel esimest korda. Teame, et apteekrid on sellele muutusele vastu.
Võib-olla sellepärast, et ravimiturg on nende pärusmaa, aga kindlasti sellepärast, et nad teavad just oma erialast lähtuvalt, mis ohud võivad kaasneda ravimitega, ja neist on mõistlik inimesi hoiatada.
Ravimit tuleb kasutada ainult siis, kui see on tõesti vajalik. Ei ole olemas täiesti ohutuid ravimeid. Kui ravimil on toime, siis on tal ka kõrvaltoime, koostoimed teiste ravimitega jne. Kui ravimil ei ole toimet, siis ei ole see ka ravim. Käsimüügiravimid on need, mille nõuetekohane kasutamine ei vaja arsti järelevalvet ning mida kasutatakse haiguste puhul, mille algust ja lõppu on lihtsam hinnata. Aga mingil juhul ei saa väita, et nende puhul ei ole vaja nõustamist või et ohud puuduvad.
Laialt tuntud paratsetamooli turustamist on viimasel ajal hakanud piirama nii Suurbritannia kui ka USA. Piir selle, justkui ohutuna tunduva ravimi ööpäevase lubatud annuse ja surmaga lõppeda võivat maksakahjustust põhjustava koguse vahel on üsna väike. Kas saame olla kindlad, et poes on ravimid ohutult laste eest varjatult ja kättesaamatus kohas?
Ravimitega paraku on nii, et tõsiselt eksida saab enamasti ainult ühe korra. Toidupoes või bensiinijaamas on inimesel väga raske teha ravimivalikuid. Ega ju apteekergi iga inimese sisse näe ja ega apteegiski ole kõik riskid täiesti maandatud, kuid professionaalne abi otsustamisel on seal igal juhul käepärast.
Ei ole olemas reeglit, et iga muutuse puhul organismis tuleb kasutada ravimit. Haigus võib ka ise üle minna ning muutus võib olla east tingitud ja täitsa normaalne. Kas on arukas ravimeid toidupoes müües riskida sellega, et kaob selge piir ja ohutunne ning ravimeid saab kuhjata ostukärusse impulssostuna reklaami põhjal?
Igal inimesel ei ole ja ei peagi olema teadmisi, millised ravimid on omavahel asendatavad või mida mingil juhul ei tohi koos võtta, sest nad sisaldavad sama toimeainet, või mis koos kasutades annavad vale reaktsiooni.
Kas on loota, et ravimid lähevad toidupoes odavamaks või nende valik suuremaks? Müüa tohib ainult neid ravimeid, mis on ravimiregistris. Seega on selge, et ravimite toidupoodi müügile tulles ei saa suureneda ravimite sortiment või paraneda konkurents, sest ravimil peab ikka olema müügiluba ja pood ei saa neid ravimeid müügile tuua kuskilt mujalt kui senistelt tootjatelt ja hulgimüüjatelt, kes siiani suures osas ravimi hinna määravad.
Riik on teinud piirangu, millise summa ulatuses tohib apteek lisada igale ravimikarbile oma hinda. Kui läheksime nüüd vabama kaubanduse teed, siis tõenäoliselt kaoks ka toidupoodides müüdavate ravimite juurdehindlusepiirang, mis avab tee ravimite hinnatõusuks.
Kogu ravimiturust Eestis moodustavad käsimüügiravimid rahalises mõttes umbes viiendiku – 2008. aastal oli käsimüügiravimite kogukäive apteekides 566 miljonit krooni. Selle aasta esimeses pooles müüdi Eestis 376 käsimüügipreparaati 155 toimeaine või nende kombinatsiooniga.
Kui ravimid poodi lubatakse, siis tõenäoliselt ainult teatud osa käsimüügiravimitest ning ainult teatud tingimustel. Nii on teinud ka teised riigid, kes sama teed läinud. Ei maksa arvata, et tekib võimalus panna seedimist soodustavad ravimid grill-liha kõrvale või peavalutabletid alkoholiosakonda, kindlasti teeb riik reeglid ka ravimite paigutamiseks müügisaalides.
Praegu on apteekidel kohustus müüa ravimeid ja tehtud reeglid ka ravimvaliku osas, millest nad keelduda ei saa. Kui kehtestame toidupoele hulga reegleid lisaks seoses ravimimüügiga, eeldame väljaõppinud müüjat, sätestame lisakohustusi seoses säilitamise ja aruandlusega, piirame juurdehindlust, kas siis kõik kaupmehed ikka oleks asjast huvitatud?
Esimesed, kellele see üle jõu käib, võivad olla maapoed. Ja siis pole me ju ikka lahendanud probleemi, kuidas teha ravimid elanikele kättesaadavaks majanduslikult ebaatraktiivsetes kohtades.
Ravimite müük on praegu üks enim reguleeritud valdkondi lähtuvalt nendega seotud võimalikust ohust. Apteegid on teinud investeeringuid ja muid kulutusi ning neil on päris palju kohustusi. Kui ütleme nüüd, et toidupoed saavad sedasama tööd teha ilma suuremate lisakohustusteta, kas me siis ikka ei pane apteeke ebavõrdsesse olukorda ja ei sea küsimuse alla nende vajalikkust?
Rohkem kui käsimüügiravimeid vajavad inimesed tõsiste haiguste korral retseptiravimeid. Seades apteegid ebavõrdsesse olukorda, on oht, et apteeke hakatakse sulgema, mistõttu retseptiravimite kättesaadavus halveneb ja see mõjutab tervist juba märkimisväärselt.
Enamik ELi riike hoiab käsimüügiravimid apteegis. Praegu on mitmel pool maailmas ja ka meie lähedal mureks aina sagenevad võltsitud ravimite juhtumid. Ravimite tarneahel alates tootjast läbi hulgimüüja kuni apteegini peab olema igas etapis jälgitav.
Eestis pole seni teada, et apteeki oleksid jõudnud müügile võltsitud ravimid. Lihtsustades müügitingimusi, peame hoolega läbi mõtlema ka need riskid. Teades, millised on riigi võimalused eraldada raha uue järelevalveala loomiseks, jään praegu kahtlema.
Diskussiooni positiivse mõju arvan olevat, et apteekrid vaatavad ka ise peeglisse ja küsivad, kuidas üldse tekkis mõte, et apteegist ei saa ravimiostul lisaväärtust. Apteekrid ei peaks mitte ainult muudatusettepanekute ajal tõestama raviminõustamise vajalikkust, vaid seda peaksid kõik nägema kogu aeg. Praegu tuleb tunnistada, et paljud meist on siiski ostnud ravimit ka kangekaelselt vaikiva apteekri käest.
Selleks et midagi kiirkorras muuta, on veel palju läbimõtlemata asju ning praegu on ravimikasutajate turvalisuse nimel pakutav kvaliteetne apteegiteenus parim lahendus. Toidupoodidesse piiratud hulga käsimüügiravimite lubamine on võimalik, kui kõik hoolega läbi mõelda, aga sellega ei suurenda me ravimite kättesaadavust ega paranda inimeste tervist.
Majanduslikud argumendid domineerivad ja tähelepanuta on jäänud muutuse võimalik negatiivne mõju apteekidele ja ravimikasutajatele.
Autor on Euroopa ravimiametite koostöövõrgustiku juhtgrupi liige.