Juhtkiri: MRP jäljed on ka tänases päevas

Eile 70-aastaseks saanud Molotovi-Ribbentropi pakt on Balti riikide jaoks eriliselt sünge dokument, kuid sarnane tähendus on sobingul kogu Euroopa jaoks.

Vaid nädal pärast pakti sõlmimist Moskvas veeresid Saksamaa tankid üle piiri Poola. 1. septembril alanud Teist maailmasõda meenutavad Euroopa riigijuhid 70 aastat hiljem Gdańskis, mille Westerplatte poolsaarel pidas käputäis Poola sõdureid nädal aega vastu mitu korda suuremate Saksa üksuste rünnakule. 17. septembril tungisid teiselt pool Poolasse ka Nõukogude väed, et salaja kokkulepitud Euroopa jagamine ellu viia.

On loomulik, et Eestis näeme MRPd koos salaprotokollidega eelkõige tööriistana, mida rakendati meie iseseisvuse võtmisel. Meie jaoks ei olnud pakti aastapäev lihtsalt ajaloosündmuse mäletamine, vaid enamik praegu elavaid eestlasi on selle tagajärgi isiklikult kogenud. Oleks ennatlik oodata, et Eesti ja teised Balti riigid oleksid valmis lihtsalt mõne harilikust kõrgema tasemega visiidi, soojema käepigistuse või isegi märgatava investeeringu nimel 1939. aastat lihtsalt unustama.

Võib ju kritiseerida Eestit teatud enesekesksuse pärast, ent üpris sarnane vaatepunkt on paljudel sõjast läbi käinud riikidel, kes peavad samuti oluliseks meenutada eelkõige neid sündmusi, mis mõjutasid nende saatust. BBC veebilehel MRP tähendusest artikli kirjutanud ajalooprofessor Orlando Figes leidis, et nendes riikides elavate juutide seisukohalt oli see pakt «luba holokaustiks». MRP mõju on tunda kogu mandril.

Kõige paremini paistab enesekeskse ajalootõlgendusega silma Venemaa, mille ametlik mälu on aga väga valikuline. Naaberriigi rolli Euroopa jagamise otsustanud pakti sõlmimisel ja Saksamaale osutatud materiaalset tuge sõjapidamiseks eriti meenutada ei taheta.

Muidugi on Venemaa ajalooline mälu nende endi otsustada, ent kahjuks mõjutab kitsas vaatenurk tugevalt ka praegusi suhtumisi ning välispoliitikat. Kui Nõukogude Liidu lõpuaastail muutus MRP tõlgendus mõneti väärtustekesksemaks, siis nüüd kõneldakse sellest taas peamiselt võtmes, mis õigustab suurriiklike huvide nimel naabrite tallamist. See muudab need naabrid ettevaatlikuks ka praeguse Kremli suhtes.

Kuigi 21. sajandi poliitareenil ei toeta demokraatlikud riigid üle teiste pea käivaid «härrasmeeste kokkuleppeid», ei saa siiski öelda, et see poliitika oleks lõplikult minevikku vajunud. Viis, kuidas otsustati Nord Streami gaasijuhtme rajamine, ja Venemaa-Gruusia sõda möödunud aasta augustis panid Euroopa ühtsuse kõvasti proovile.