Küsigem endalt, millist Eestit me tahame
Juhtkiri: minevik ja tulevik
21. august 2009, 00:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Toomas Hendrik Ilves tõi taasiseseisvuspäeva kõnes välja märgilise tõsiasja: täisealiseks said esimesed Eesti kodanikud, kes on kogu elu elanud iseseisvas Eesti Vabariigis. See tähendab tahes-tahtmata teatud muutusi. «Noored ei kõrvuta Eestit ei minevikulise ideaali ega sovetliku õudusega. Nende Eesti võrdlusskaalaks on teised meiesugused riigid ja omaenda väärtused siin ja praegu,» ütles president Ilves.
Sellele toetudes esitab president küsimuse: kus on meie tulevikuplaanid? Ilvese sõnul peaks meil alati olema eesmärk, siht ning vastus küsimusele «millist Eestit me tahame?», mis kannustaks meid pingutama. Nende sõnadega tuleb nõustuda.
Kindlasti ei tohiks presidendi mõtet tõlgendada kui minevikule selja keeramist. Ta rõhutab, et see pildialbum, kus seisavad meie ajaloo pöördelised hetked alates Vabadussõjast, seisab riigi mõttelisel raamaturiiulil aukohal.
Me oleme oma mineviku mõistmisele ladunud vägagi toeka alusmüüri, niihästi ratsionaalselt kui ka emotsionaalselt. Pisut enam kui kümme aastat tagasi ütles Ilvese eelkäija Lennart Meri rahvusvahelist inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni ellu kutsudes, et vaba ja demokraatlikku tulevikku ei saa üles ehitada minevikule silma vaatamata. Soome diplomaadi ja ajaloolase Max Jakobsoni juhtimisel tegi rühm uurijaid ära Heraklese masti töö – ilmunud on kolm ülevaatlikku raportit nii natside kui ka kommunistide okupatsioonikuritegudest. Kokku tuhandeid lehekülgi faktimaterjali, mis kättesaadav igale ajaloolasele ja muule huvilisele.
Niisamuti nagu me pole unustanud kannatusi, oleme väärikalt tähistanud riigi 90. ja Eesti lipu 125. sünnipäeva. Tallinnas Vabaduse väljakul seisab tänavu suvest Vabadussõja võidusammas, mis kõigist vaidlustest hoolimata on meie kõigi ühine saavutus.
Kuid minevikku võib tõesti ka kinni jääda. See on ohtlik, ükskõik, kas seda tehakse puhtast naiivsusest või isikliku poliitilise profiidi lõikamise eesmärgil. Pelgalt mälestuspiltides elamine ei too kaasa ainult seisakuaega meie mõtetes, vaid võib anda ka kaardi Eesti iseseisvuse vaenlastele.
President väljendas oma muret tulevikuvisioonide pärast täpselt sel ajal, kui Eestis hakati üles seadma neid kandidaate, kelle seast 18. oktoobril valime linnade ja valdade juhid. Meie tulevik sõltub väga paljuski tugevatest omavalitsustest.
Seega kõlab kõnes ka üleskutse anda oma panus – kandideerida ise ja/või valida neid, kes elu tõepoolest edasi viivad. Mitte neid, kes teevad kõlavaid pakkumisi, millel pole sisulist katet.