Piinlik roim, mis kinkis ülikooli

Lauri Vahtre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsaar Paul I.
Tsaar Paul I. Foto: Postimees.ee

1801. aasta 23. märtsil (ukj) sisenes Venemaa isevalitseja, keiser Paul I magamistuppa tema Peterburi lossis salk morne mehi kindral Bennigseni juhtimisel. Mis magamistoas juhtus, ei tea tänapäeval päris täpselt enam keegi, kuid fakt on see, et meeste lahkudes lebas keiser Paul seal surnuna. Väidetavalt oli talt nõutud troonist loobumist ning kui Paul keeldus, siis torgati teda kõigepealt mõõgaga, seejärel kägistati ja lõpuks peksti surnuks.

Ametlik versioon ütles, et monarhi tabas «apoplektiline atakk», kuid mitte kellelegi Venemaal ega Euroopas polnud saladuseks, et ta mõrvati. Kuidas just, polnud enam oluline.

Laialt olid teada ka peamised vandenõulased, kelleks olid kaks krahvi – Peter von der Pahlen ja Nikita Panin (mitte segi ajada Pauli õpetajaga, kes kandis sama nime). Pahlen pärines Balti aadlist. Tema suguvõsa valduses oli kaua aega Palmse, aga ka mitmed teised mõisad. Nii et nimi, mis meile seostub pigem Ilumäe kabeli talupojavappidega, kõlab Vene ajaloo kontekstis hoopis teisiti.

Pauli surm tekitas küll üldist heameelt, kuid vandenõulastele au ega kuulsust ei toonud. Parimal juhul Aleksander sallis neid, nagu Bennigseni (kes oli ikkagi asjatundlik kindral ja sai mõnel juhul isegi Napoleonile vastu hakatud, nagu näiteks Eylau all), halvemal juhul saatis sisepagendusse, nagu Pahleni.

Euroopa kehitas õlgu ja heitis enam või vähem teravmeelset nalja Venemaa valitsejaid tabavate atakkide pärast. Nii näiteks oli «hemorroidne atakk» 1762. aastal kustutanud elavate kirjast Peeter III, vabastades trooni Katariina II-le. Valgustatud monarhina ajalukku läinud Katariina II ehk Katariina Suur sai aga igaveseks külge mehetapja maine.

Euroopa teravkeeled leidsid, et Vene troon ei ole ilmselt pärandatav ega valitav, vaid «hõivatav». Suuresti oli selles segaduses süüdi ka Peeter I, kes polnud kehtestanud selget troonipärimiskorda.

Paul oli Peeter III mõrvamise ajal juba n-ö suur poiss, ta oli sündinud 1754, ja kindlasti mäletas oma isa saatust. On üsna loomulik, et ta pärast seda oma ema eriti ei usaldanud ja võis lõunalauas oma toidust juhuslikku klaasitükki leides sattuda hüsteeriahoogu, uskudes, et teda tahetakse tappa. Miks ei pidanud ta seda kartma? Iga terve mõistusega inimene mõistis, et Katariina on hõivanud trooni, millele oli esmaõigus hoopis tema pojal.

Seda mõistis ka Paul, kuid ometigi valitses riiki Katariina ja tegi seda kuni oma loomuliku surmani 1796. aastal.

Katariina oli vaieldamatult Pauli ema, aga kas Peeter III tema isa oli, pole sugugi kindel. Peeter III, siis küll veel Holsteini hertsog, ja Katariina abiellusid 1745. aastal.

On teada, et abikaasade intiimelu oli kõike muud kui õnnelik või normaalne. Niisiis leidub alust arvamusele, et Pauli tegelik isa oli Katariina esimene armuke, kaardiväeohvitser Sergei Saltõkov. Sellisele võimalusele vihjas hiljem ka Katariina ise, kuid seda ei maksa pimesi uskuda – Katariinale oli kasuks iga argument, mis vähendas Pauli kaalu trooninõudlejana.

Kui Paul oli Peeter III poeg, siis oli ta Peeter I tütrepojapoeg ja nii palju Romanov, kui üldse võimalik (otsene meesliin oli kustunud). Kui ta aga põlvnes Saltõkovist, mis muidugi oli samuti väga aristokraatlik suguvõsa ja üldsegi mitte kehvem Romanovitest, siis Romanovite veri Peeter III-ga lõppeski ja edasi kandus vaid nimi.

Sellistele üksikasjadele ei maksa rohkem tähelepanu pöörata, kui nad väärt on. Mitte keegi ei tea täpselt, kes oli mõnegi Euroopa vägeva valitsejasoo esindaja tegelik isa, kuid dünastiad on ametlikult paigas sellegipoolest. Ajalugu on piisava selgusega tõestanud, et valitseja kuuluvuse mingisse dünastiasse tagab mitte tema DNA ahel, vaid ametlik positsioon ja kasvatus. Kes on kuulutatud kuningapojaks, on kuningapoeg, ja rohkem pole vaja pärida.

Huvipakkuvam on küsimus, kes oli Paul keisrina. Väga kaua on kultiveeritud veendumust, et ta oli tugevalt kreenis enesehinnanguga poolhull, kelle meeleolud muutusid sekunditega ja kellel oli üks peamine kirg – teha kõik teisiti kui ema.

Sellise kuvandi juured pärinevad Pauli surmahetkest: kui ta kord oli tapetud, ei olnud mitte ühegi poole huvides näidata Pauli vähegi heas valguses. Kõige vähem tema pojal Aleksandril, kes vandenõu kaudse osalisena sai isatapja maine, ega ka järgmistel Romanovitel, kes põlvnesid Aleksandri vennast Nikolai I-st.

Pauli rehabiliteerimise võimalust ega vajadust ei tekkinud ka Nõukogude ajal, sest Aleksander I kui Napoleoni võitja – vähemalt Vene ajaloolaste arvates – vääris respekti. Järelikult ei väärinud respekti tema tapetud isa Paul.

Alles viimastel aastakümnetel on üritatud hakata Pauli õiglaselt hindama. Selle tulemusel tekkinud pilt näib osutavat, et tegemist oli vaieldamatult neurootilise isiksusega, kes tõesti oma otsuseid sageli ümber tegi ja nii meeleoludes kui ka poliitikas ühest äärmusest teise pendeldas. Seejuures polnud tegemist hullumeelse või vastutusvõimetu inimesega.

Paul oli seesmiselt ebakindel ja kompenseeris seda välise jõulisusega. Üks tema kuulsamaid sententse kõlas: «Venemaal on ainult see suur, kellega mina räägin, ja senikaua, kuni ma temaga räägin.» Temas oli väiklust ja õelust, ning selle korvamiseks ilmutas ta vahetevahel ülimat õilsust. Paul lasi end valida johanniitide ehk Malta ordu suurmeistriks ja üritas oma ordu voorusi importida ka Venemaale.

Kui Pauli on kirjeldatud ebaadekvaatse valitsejana, siis on tavaliselt selle kõige ilmsemaks tõendiks toodud tema just nagu anekdootlikku sõjakäiku Indiasse. Nimelt oli Paul Napoleoniga liidu sõlminud ja lubanud osaleda ühisel sõjakäigul lõunasse, et hõivata Inglise koloniaalimpeeriumi pärl India.

Napoleonile oleks see tähendanud Inglise maailmavõimu kõige tähtsama bastioni vallutamist, Venemaale aga andnud väljapääsu India ookeanile, mis oli veel utoopilisem unistus kui Vene valitsejate igipõline soov vallata Konstantinoopolit. Utoopiline, kuid visa. Seesama unistus, «pesta oma saapaid India ookeanis», viis NSV Liidu 1979. aastal ka Afganistani ...

1801. aastal vene kasakavägi, mida juhtis ataman Platov, nii kaugele ei jõudnud. Plaanis oli Astrahanis ühineda prantsuse ekspeditsioonikorpusega (kõik kokku ligi 100 000 meest), üle Kaspia mere purjetada ja sealt maad mööda 1801. aasta septembriks Indiasse jõuda. Kuid Pauli surm peatas selle ürituse juba siis, kui kasakad alles teel olid ja prantslasi polnud veel saabunud.

Asja rahulikult vaagides tuleb nentida, et ettevõtmine ei olnud otsast lõpuni avantüristlik, vähemalt mitte avantüristlikum kui Napoleoni kuulus Egiptuse-sõjakäik. Märkigem sedagi, et Pauli asemel troonile asunud Aleksander pendeldas Napoleoni ja tema vastaste vahel ning sai Napoleonilt korduvalt hävitavalt lüüa (Austerlitz, Friedland). Nii et tekib küsimus, kumb oli suurem avantürist.

Meil siin Eestis on kummatigi põhjust rahul olla, et Pauli valitsusaeg nii ootamatult katkes. See põhjus on Tartu ülikool. 1799. aastal oli Paul andnud korralduse «protestantliku ülikooli» avamiseks Tartusse. See polnud mitte isevalitseja ootamatu ja suuremeelne kapriis, vaid ühe vana lubaduse täitmine, mille Venemaa oli võtnud Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal. Erinevalt paljudest muudest lepingutest võttis Venemaa Uusikaupunki rahulepingut enam-vähem tõsiselt, ja kui selles oli ette nähtud Tartu ülikooli taasavamine, siis tuli seda teha, olgu või ligi sajand hiljem.

Kuid nagu öeldud, oli Paul heitliku meelega ja kergesti mõjutatav. Kuramaalaste lobby-töö tulemusel muutis oma otsuse 1800. aastal Jelgava (Miitavi) kasuks, kus juba oli olemas ülikooli-laadne gümnaasium Academia Petrina.

Kui Pauli poleks tapetud, siis oleks ülikool asutatudki sinna ja võib üsna veendunult väita, et Eesti ja eestlaste ajalugu oleks kulgenud teisiti. Kuidas just, pole meil aimugi. Ei maksa tõtata järeldama, et siis me poleks rahvaks või vabaks rahvaks saanudki. Ent midagi oleks läinud teisiti.

Venemaal õukondlased sellest ajast peale enam keisreid ei tapnud. Sellega hakkasid tegelema narodnikud ja enamlased. Nende tegevuse viljad olid hoopis mõrud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles