/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Kas vaesed on vaesed seepärast, et nad on rumalad ja isegi raha saades kasutavad seda ebamõistlikult? Või on hoopis nii, et just vaesus ise teeb inimese rumalamaks, kui ta loodusest antud eelduste järgi olla võiks? Kõik on ju nõus, et vaesus on probleem. Küsimus on selles, kuidas aidata nii, et abisaajad murraksid vaesuse nõiaringist välja.
On hästi teada, et vaesed teevad rahaasjus keskeltläbi halvemaid otsuseid kui jõukad, hoolitsevad vähem tervise eest, on rohkem hädas laste kasvatamisega jne. See kõik moodustab vaesuse nõiaringi. Mis on põhjus, mis tagajärg – vastusest sõltuvad nii poliitilised lahendused kui ka isiklikud soovitused.
Värskelt, 30. augustil ajakirjas Science avaldatud artikkel peaks panema uuesti esitama üliolulisi maailmavaatelisi küsimusi ja kahtlema mõneski senises vastuses («Poverty Impedes Cognitive Function» – e.k «vaesus takistab vaimset tegevust». Soovitan kõigil poliitikutel lugeda!).
Artikli autorid näitavad, et vaesuse mõju ülesannete lahendamisele on umbes sama suur kui magamata ööl või eelmise õhtu kõval pummeldamisel. IQ-punktideks arvestatuna saavad need, kes on parasjagu vaesed, 13 punkti võrra kehvemaid tulemusi kui siis, kui on parasjagu hästi kindlustatud. See on väga suur erinevus, millel on kindlasti mõju päriselule.
Näiteks India suhkrurookasvatajad teevad parema tootlusega investeeringuid pärast seda, kui on oma saagi maha müünud. Kui raha on otsakorral, siis investeeritakse rumalamalt. Nii Indias kui USAs, nii laboris kui päriselus tehtud katsed andsid samalaadse tulemuse.
Võta rikkalt raha ära, ja ta muutub lollimaks? Muidugi on vaimses võimekuses tähtis pärilik komponent, aga tuleb välja, et vaesus halvendab tegelikku vaimset sooritust vägagi palju.
Asi on tõenäoliselt selles, et kui aju tegeleb kogu aeg rahamurega, ei jää piisavalt ressurssi mõtlemiseks ega ka enesekontrolliks. Nii lähevad isegi eeldustelt nutikad viimase rahatähega kasiinosse, võtavad ülikalleid laene, müüvad väärtuslikke esemeid võileivahinna eest või ei suuda oma lastele pakkuda vajalikku tähelepanu.
Argumenteerisin loos «Maksud olgu lihtsad» (PM 17.08) visandlikult, miks justkui rikaste vastu suunatud keerukad maksureeglid on paradoksaalselt kahjulikumad hoopis vaestele.
Leian, et vaeseid abistada püüdes on ülioluline, et avalik võim suudaks valikuid «puust ja punaselt» kirjeldada. Toetustest, mille taotlemine on hirmus keeruline, ei pruugi suurimas hädas olijatele üldse abi olla, sest isegi heade looduslike eeldustega inimesed ei pruugi rasketes majandusoludes olla võimelised tegema endale kasulikke otsuseid.
Meil on korratud «anda kala või õng» dilemmat. Võib-olla oleks tihtipeale siiski mõistlikum anda esmalt kala, et inimesel oleks üldse jõudu ise kalaleminekule mõeldagi?