Mihkel Mutt: tark hoiab fanaatikutest eemale

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Moslemite suures sisetülis ei ole lääne inimese jaoks ingleid ega kuradeid. Mida ka lääs ette ei võtaks, tuleb tal seda hiljem kahetseda. Sellepärast peab ta kui vähegi võimalik sealt eemale hoidma, leiab kolumnist Mihkel Mutt.

USA meenutab praegu tenorit, kes laulab pika aaria: «Ma kohe tõmban taskust ninarätiku ja hakkan nina nuuskama!» Enne kui tegelikult tõmbab ja ka nuuskab.

Nii pikalt ei ole vist kunagi ühestki rünnakust eelnevalt räägitud ja selle eesmärke piiritletud. See on mõistetav, sest Iraagi vari lasub kogu USA ja lääne poliitikal. (Obama aina kordab, et plaanitava rünnaku siht ei ole «režiimimuutus», mis oli neokonide ja teiste romantikute lemmikväljend.) Samas muutub asi kuidagi kahtlaseks ja isegi tragikoomiliseks.

Säärase karistusrünnaku eesmärk peaks olema tugeva hoobi kaudu objekti teadvusse sõnumi saatmine, et kui ta mõistust pähe ei võta, järgneb säärane hoop, mis ei jäta märga plekkigi. Aga praegu antakse tonks ning kui Assad sellele ei reageeri, siis järgneb natuke tugevam tonks, ja nii edasi. Ja seda kõike räägitakse ette ära! Pole ime, et mõned arvavad, nagu kompaks Assad praegu lääne taluvuse piire.

Obamast on kahju. Näeme, kui vähe sõltub poliitiku enda tõekspidamistest ja kui palju sellest, mis sündmusi ajalugu talle ette söödab. Üks Obama valimislubadusi oli lõpetada Ameerika sõjad. Kindlasti oli ta siiras. Ja lõppeks on ka ründamise kirglik nõudja välisminister Kerry endine aktiivne rahupooldaja.

Obama ootab Kongressi heakskiitu. Konsensuse vajadus on sisepoliitiliselt mõistetav, aga väljapoole jätab mulje otsustusvõimetusest ja ebakindlusest. Ükskõik, mida ÜRO inspektorid ka ei ütleks, ükskõik, kas pärast hääletust Kongressis õhurünnak toimub või mitte – Ameerika kuvand on nüüd luitunum kui varem. Üha enam meenub jõuetuks jääv Vana-Rooma või Suurbritanniat 1930ndail.

Isegi Briti parlamendi otsus kõrvale jääda ei too niivõrd kahju Ühendkuningriigi mainele (pigem vastupidi – «puudel» hakkas peremehele hammastega püksisäärde), kuivõrd just USA-le.

Sellest ei tule küll järeldada, et USA ja Ühendkuningriik oleks nüüdsest nugade peal. Ei, nad vahetavad ka tulevikus luureandmeid jne. Aga ikkagi on see pretsedent. Prantsusmaa poolehoid seda ei asenda. Sotsialistist presidendi Ameerikaga mestis olemine on küll ootamatu. Võiks arvata, et Hollande püüab välispoliitika abil suurendada oma kodust populaarsust, kuigi hiljutise sekkumise järel Malis see ju ei kasvanud. Pigem on põhjus selles, et Süüria ja kõrval asuv Liibanon kuuluvad Prantsuse ajalooliste huvide piirkonda.

USA seisu teevad täbaramaks veel mõned spekulatsioonid. Paratamatult jääb mulje, et Obama kaalutleb piiratud rünnakut suurel määral oma reputatsiooni silmas pidades. Välja antud veksel nn punase joone ületamisest vajab lunastamist, sest muidu ei võeta teda edaspidi tõsiselt.

Teine asjaolu on süngem. Ikka need topeltstandardid! Kui Iraak kasutas 1980ndail sõjas Iraani vastu keemiarelva, siis USA ei kõssanud, mõnedel andmetel koguni informeeris Iraaki, kuhu oleks otstarbekas rünnata. Sest sellal tundus Iraan Ameerikale ohtlikum kui Iraak.

Seega pole USA alati lähtunud keemiarelva põhimõttelisest hukkamõistust, vaid sellest, keda rünnatakse, st oma huvidest. Ja sellepärast oletavad mõned vaatlejad ka praegu, et tegelikult on kogu asi Iraanis, kel on nüüd omakorda suured keemiarelvavarud, reaktoritest rääkimata, ja kes jälgivat, kui kergelt Süüria praegu pääseb.

Võib-olla on see kõik siiski millekski kasulik. Araabia kevade jahenedes peaks lääs mõistma, et tegelikult ta ei ole selles piirkonnas toimuvast õigesti aru saanud. 5–10 protsenti noori revolutsioonilisi liberaale ei väljenda nende maade masside meeleolu.

Süüria võiks lääne silmi veelgi avada. Sealne maailm on teistsugune kui õilsate romantikute kujutluses.

Karm tõde, et Ameerikat ei armasta sealkandis tegelikult enam keegi. Teda ainult kasutatakse ära, et oma poliitilistele vastastele tünga teha. Isegi Araabia Liiga laseks meelsasti just läänel kastaneid tulest välja tuua.

Tundub, et paljude araabia maade (ja mitte ainult!) elanikud suhtuvad Ameerikasse umbes samuti, nagu nõukogude inimene (ja ka praegu üksjagu meie kooskodanikke) suhtub riiki. Riik peab aitama, muretsema, tagama jne. Samas eksisteerib suhtumine, et «see on riigi asi, riigi köis las lohiseb» jne. Riik on võõras, aga loll on too, kes teda ei lüpsa. Nii on ka Ameerikaga. Ta peab õigluse jalule seadma, aga ega me teda sellepärast veel armastama pole kohustatud!

Kahtlemata on traagiline ekraanilt vaadata, kuidas kannatavad inimesed ringutavad käsi ja halavad: «Miks maailm (see tähendab ikkagi lääs) meile appi ei tule?». Aga kui tullakse ja kodusel vastasel on pea maha võetud, siis lasku abistaja jalga.

Karm tõde on seegi, et konflikt ei piirdu ju Süüriaga. Ja palju laiem kui võitlus ilmaliku ja religioosse agenda vahel on võitlus islami sees, šiiitide ja sunniitide vahel. See on selgelt tõusuteel.

Moslemite terror üksteise vastu ületab kaugelt terrori mittemoslemite vastu. Nagu kommud pidasid kahe ilmasõja vahel oma põhivastaseks sotsdemme, mitte päriskodanlasi, nii trumpab ka nüüd sektantlik vaen muid vastuolusid. Seepärast toetavad sunniitidest saudid Süüria sõjardeid, et nood murraksid lõplikult «ketserliku» Moslemi Vennaskonna. (Enne seda lubas Katari emiir Mursile kuus miljardit dollarit abi.)

Kogu moslemimaailm on Süüria konfliktis eri pooltele asunud. Küsimus on selles, kas lahvatab ka päris suur sõda või mitte. Ühelt poolt tundub see uskumatu, teiselt poolt ei uskunud omal ajal keegi ka Esimese maailmasõja võimalust. Võiks arvata, et inimkond on edasi arenenud, paraku ei kuulu poliitiline islam oma sisemiselt dünaamikalt ja toimimisviisidelt muu maailmaga ühte ajastusse.

Moslemite suures sisetülis ei ole lääne inimese jaoks ingleid ega kuradeid. Mida ka lääs ette ei võtaks – v.a humanitaarabi andmine –, tuleb tal seda hiljem kahetseda. Sellepärast peab ta sealt eemale hoidma, kui vähegi võimalik. See käib ka Eesti kohta.

P. S. USA jaoks on olukord eriti jabur veel n-ö energiamõõtme, õigemini selle puudumise tõttu.

Seni oli USA-l väga vaja, et Lähis-Idas valitseks rahu, sest siis saaks ka nafta rahulikult voolata. Ent USA energiasõltuvus sellest piirkonnast on järsult vähenemas ja hiljemalt 2030 ei impordi ta enam midagi!