Gruusia kahe regiooni sisulise annekteerimisega lõppenud augustisõda demonstreeris maailma reaktsiooni Venemaa enesekehtestamisele oma n-ö mõjusfääris.
Juhtkiri: aasta solidaarsuse katselaval
8. august 2009, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toona kinnitasid NATO välisministrid, et senine koostöö Venemaaga ei saa jätkuda, sest Moskva on kaotanud oma usaldusväärsuse. Lääne üldine seisukoht oli, et Venemaa on Gruusia territoriaalset terviklikkust rikkudes näidanud, et ei jaga demokraatliku maailmaga samu väärtusi ning et see toob kaasa ka suhtumise muutumise.
Kuigi ametlik seisukoht ei ole muutunud, on ometi märgata, et Gruusia osaline okupeerimine pole olnud Venemaale takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga. Vene agressioonist polnud möödas aastatki, kui Bushi administratsiooni välja vahetanud Obama hakkas kasutama suhetes Moskvaga «uue alguse» retoorikat ja rõhutama vajadust ulatada Venemaale sõbrakäsi. Seda hoolimata sellest, et Venemaa mängib siiani riigi lähipiirkondades üsna varjamatult võtmerolli ega häbene otsesõnu öelda, et lähinaabrid on Vene «privilegeeritud huvi» piirkonnas.
Ehkki president Obama on kinnitanud, et suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt, näivad mõned USA viimase aja sammud leppimisena sellega, et Venemaa kasutab oma lähinaabruses mõjujõudu.
On selge, et vähemalt praegu tunneb Moskva end piisavalt kindlana, et jätkata ähvardusi Gruusia suunal. Ilmselt eeldatakse Kremlis, et Gruusia ja teiste naabrite suveräänsusküsimus kahvatub globaalsete probleemide kõrval. Ometi peaks olema nii USA, NATO kui ELi sõnum Venemaale ühine – uusi jõuvõtteid Gruusia suunas ei tolereerita ja Kremli mõjuväljapoliitikat ei toetata.
Eriti praegu ei tohi lahjendada Bukaresti deklaratsioonis kõigi NATO riikide nõusolekul must valgel kirja pandud sõnumit, et Gruusiast ja Ukrainast saavad NATO liikmed, ükskõik kui kaua see ka aega ei võtaks.
USA liitlased Ida- ja Kesk-Euroopas peavad nägema, et USA on nende selja taga sama kindlalt nagu nemad USA selja taga Afganistanis. Obama administratsioon peab endale aru andma, et Venemaaga ei ole suhted keerulised mitte seetõttu, et Bushi administratsioon lõi selleks soodsad tingimused, vaid seepärast, et hoolimata riigikorra muutusest ei ole Venemaal sisulist pööret demokraatia suunas toimunud.
Moskvale sõbrakätt pakkudes peab arvestama, et seda ei tehtaks olemasolevate sõprade arvelt. Nagu ajalugu on näidanud, võib Kreml tõlgendada liigset sõbralikkust nõrkuse märgina.