Mihkel Mutt: laulupidu on vaese aja kätesoojendus

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et laulupeo kõrgendatud meeleolu oli ootamatu, sest laulupeo rahvuslus ei saa olla lahus muust elust. Rahvusluse kõrgajaks praegust aega aga pidada ei saa.

Seoses äsjase laulupeoga on ajakirjanduses räägitud juurtest ja rahvusest, keelest ja ühismeelest. Me kartvat kaotada Euroopa Liidus oma identiteeti. On räägitud, et koorilaulu läbi tekib ülev, vaba, kirjeldamatu ja enneolematu emotsioon jne. Üldse on räägitud kõigest, mis väärtuspõhine või hingeline, mis oleks justkui paisu tagant tulvanud.

Ma ei taha kaugeltki öelda, et see poleks asjakohane ega oleks etendanud laulupeo meeleolulise külje kujunemisel tähtsat osa. Samas tuleb tunnistada, et see meeleoluline külg, täpsemalt öeldes selle kõrgekraadilisus tuli mõnevõrra ootamatult. Teadjamad inimesed, vanad laulupeohundid ja tantsupeohaid väidavad, et publik olevat olnud innukam kui mõnel viimasel korral ja temast olevat kiiranud natuke teistsugust fluidumit kui muidu. Sama võib väita ka mitmesuguste vastukajade ning muude kaudsete märkide najal.

Arvestades ühiskonna hiljutist üldist pulssi, ei saa seda väga ootuspäraseks pidada. Sest kuigi laulupidu peetakse millegi koondtüübiks ja kehastuseks, võrdkujuks ja tipuks, ei seisa see siiski eraldi ülejäänud elust. Laulupeo rahvuslus või ühismeelsus ei saa olla lahus muust rahvuslusest ja ühismeelsusest. Nende mõlemaga on aga meil praegu just nii nagu on.

Rahvuslus tervikuna ei ole vahepealsetel aastatel mingil juhul tugevnenud. On olnud küll selle üksikuid puhanguid nagu pronkssõduri-sündmuste aegu või ka «märkamislaulupidu», aga näiteks Isamaaliidu valijaskond on ahenenud. Idarindel on praegu muutusteta, Moskvast pole tulnud otseselt uusi ähvardusi, mis pannuks eestlasi ridu koondama. Vaevalt saab rahvustunde suurkehutajaks pidada vabadussamba avamist.

Üldse, kainelt ja range matemaatika järgi peaks iga järgnev laulupidu olema natuke väiksem ja vähem võimas kui eelmine – seda niihästi demograafiast kui inimeste suundumustest lähtuvalt. Kui tendents on vastupidine, on see ime, mis teeb uhkeks, aga ettevaatlikuks. Ka see võib muutuda «mulliks».

Miks siiski ei püsinud inimesed leigelt kodus, paremal juhul jälgides toimuvat tv kaudu vaheldumisi mehhiko seriaaliga? Miks ei veetnud nad nädalalõppu peenramaal, et talveks perele toidulisa kasvatada, vaid «kitsendasid» Narva maanteed? Järelikult pidi olema põhjusi.

Vaimse ja ainelise elu seosed on keerulised. Mitmed unistajad-reformaatorid on ajaloo jooksul uskunud (näiteks ka bolševikud), et kui leivamure on murtud, siis saavad inimesed hakata kultuuriga tegelema ja seda ka kindlasti teevad. Tegelikkuses on see seos olnud üksühene ainult kõige algelisemas ühiskonnas või siis üksikisiku äärmise vaesuse korral.

Kunagi pidid kõik suguharuliikmed osalema toidu hankimises, muidu oleks tervikuna välja surdud. Kultuur hakkas jõudsamalt arenema siis, kui toitu oli nii palju, et sai võimalikuks spetsiifilisi oskusi nõudvate ja otseselt mittetootlike elukutsete teket. Kui keegi peab tänapäeval varavalgest südaööni leivapala teenima, pole palju aega lugemiseks, koorilauluks, isegi mitte mõtluseks.

Aga edasi, siis kui esmased või mõistlikud olmevajadused rahuldatud? Kuigi paljud hakkavad siis tõesti looma või nautima kultuuri, läheb sagedasti nii, et kui leivamure on murtud, tekib tordimure, mitte raamatumure. Eestlaste enamikuga see päris kindlasti nii läinud. Nüüd on paljudel poolik torditükk käest võetud...

Samas on ülestähendatud aegade algusest saadik märgatud, et häda ja viletsuse perioodil muutuvad inimesed hingelisemaks ja usklikumaks. Naised ja mehed palvetavad agaramalt, sektid ja jutlustajad leiavad soodsa pinnase, ennustajate, imearstide ja teiste šarlatanide äri õitseb. Inimeste vaimsed kanalid lähevad lahti – nii heas kui halvas mõttes.

Samuti on täheldatud, et teatud olukorras vajavad inimesed omataoliste ligiolekut. Massi keskel hakkaks nagu kergem. See on sama fenomen, mis paneb pärast loodusõnnetust või muud katastroofi inimesi välja tulema ja vaatama, kes on elus, ja muljeid vahetama.

Ma millegipärast arvan, et kui majandusbuum oleks edasi kestnud, siis oleks laulupeo «hingeline külg» tagasihoidlikumaks jäänud. Juba puhtpraktiliselt. Näiteks poleks seniste olude jätkumise korral osa inimesi kodumaal, poleks seisnud  Narva maantee ääres, vaid näiteks leotanud varbaid kuskil soojas ookeanis.

Nüüd, kui joobumusest on saanud pohmelus, kui rahval pitsitab, on inimesteni taas hakanud jõudma asjad, mis vahepealses eufoorias tagaplaanile nihkunud. Ja nad klammerduvad alateadlikult nende külge, sest millegi külge on ju vaja klammerduda, kui paat kõigub. Ehk tulid nad välja tänavale, hinges kripeldamas väljaütlemata äng, keelel üksteisele vaikimisi esitatud küsimus: «Ei ole ju veel kõik halvasti, ega? Laulupidu on alles, tähendab, mingis suhtes on kõik ikka vanaviisi?» 

Ehk avaneb nüüd inimestel võimalus mingit kujuteldavat pikksilma tagurpidi hoides ja ajalist üliperspektiivi luues näha eestlust ja Eestit säärasena, nagu nad tegelikult on. Et me pole mingi täiskindel vanariik, vaid uus ja suhteliselt alasti ja kaitsetu. Me ei ole vintsked vabahärrad ega kümnendat põlve kodanlased, romantilised rüütlid ega suured mereröövlid, kellena mõned meist vahepeal juba end tundma on hakanud, vaid toapoisid ja kõrtsmikud, paremal juhul köstrid. Kõik, kelle sisemiseks selgrooks ja ülimaks aardeks on pärast päevatööd kokku tulla, puhuda pasunat ja laulda ning seeläbi seesmiselt puhastuda ja karastuda. 

See kõik pole muidugi otsesõnu nii. Ja ma ei tähtsusta seda ka üle. Meie ümber ei ole lõpeks katastroofi. Aga teistmoodi on asjad natuke siiski.