Toivo Klaar: Euroopa Liit jääb inimesele kaugeks

Toivo Klaar
, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toivo Klaar
Toivo Klaar Foto: Pm

Europarlamendi valimistest on kuu aega möödas.  Kuigi lõplikud tulemused ei ole ikka veel selgunud, tasub tagasi vaadata ja analüüsida, mida need valimised tähendasid ja mida nad ei tähendanud.

 Esiteks ei ole ma sugugi kindel – kuigi minu seisukohalt oleks ju tore –, et pea 44-protsendine valimisaktiivsus tähendas, et eestlased hindavad 2009. aastal europarlamenti oluliselt kõrgemalt kui 2004. aastal, kui valimistel osales vaid 27 protsenti valijaist.



Ilmselt oli palju neid, kes käisid valimas vaid selleks, et toetada Indrek Tarandi protesti valimiskorra vastu. Aga ikkagi on tore, et eestlased valivad oma meelsuse avaldamiseks kõige demokraatlikuma tee, nimelt valimiskasti.



Oleme ju näinud möödunud aasta jooksul, kuidas paljudes Euroopa Liidu riikides on suhtumist valitsuste ja masu vastu avaldatud tänavatel ja sootuks teisel viisil.


Eesti kodanikuna loodan, et selline «Minu Eesti» üritustel nähtud kodanikualgatus, mis  väljendus ka Indrek Tarandi valimises europarlamenti ja peegeldus tagasi ka äsjase laulupeo nõlvadelt, leiab kajastust ka kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis. 



On ju just linna- ja vallatase kodanikule kõige lähemal ja sellel tasandil on ka suhteliselt lihtne osutuda valituks või olulisel määral mõjutada valimistulemusi nimelt selles suunas, nagu endale kõige paslikum tundub olevat.



Kuid europarlamendi valimiste juurde tagasi tulles peab kahjuks tõdema, et Euroopa Liit jäi erakondade valimiskampaaniates teemana tagaplaanile. See oli küll olemas, aga pigem sisepoliitilisse konteksti sobitatuna kui eraldi teemana, sest üldjuhul ei olnud valimisloosungites juttu, mida üks või teine erakond kavatseb Euroopa tasandil korda saata, juhul kui ta valijate soosingu leiab.



Laias laastus oli tegemist teatud referendumiga valitsuse tegevuse kohta ja siin ei olnud Eesti ainulaadne. Oluliseks põhjuseks on see, et Euroopa Liit ja selle institutsioonid, muu hulgas europarlament, jäävad paljudele eurooplastele ikka küllaltki arusaamatuks.



Ka paljud Euroopa poliitikud ja valitsusametnikud eelistavad rääkida mingist müstilisest Brüsselist, kus langetatakse müstilisi otsuseid, andmata oma kodanikele aru sellest, et tegelikult on nende Brüsselis langetatud otsuste taga just nimelt needsamad liikmesriikide ministrid, ametnikud ja europarlamentäärid. 



Ei võeta tihti vaevaks selgitada arengute ja otsuste tagamaid ja võimalusi, sest nii tundub lihtsam ja mugavam, aga tulemus on see, et Euroopa Liit ja Brüssel jäävad ka edasi müstiliseks, arusaamatuks ja võõraks.



Võib aga ka teisiti, nagu näitab vastse eesistujariigi Rootsi eeskuju. Europarlamendi valimiste osalusprotsent Rootsis oli 45,5, mis on samuti oluline tõus võrreldes 2004. aasta 38 protsendiga. Riigi praegune valitsus on seadnud ELi üheks prioriteediks nii välis- kui sisepoliitikas.



Välispoliitiliselt on valitsus soovinud kinnistada Rootsi koha Euroopa Liidu tuumikus ja sisepoliitiliselt on ta seadnud eesmärgiks suurendada kodanike osalust Rootsi Euroopa-poliitika aruteludes – teisisõnu on Rootsi valitsus teadlikult võtnud eesmärgiks kodanike suurema kaasamise.



Euroministri Cecilia Malmströmi jaoks on kodanike kaasamine prioriteet ja näib, et see on vilja kandnud.



Tegelikult aga ei ole valitsuse või konkreetselt minister Malmströmi tegevuses midagi kummalist või keerulist: eesmärgiks on kodanikele Euroopa Liidu arengute selgitamine ja kodanike arvamuste ärakuulamine (ja nendega arvestamine).



See väljendub ministri regulaarsetes kohtumistes kodanikega Rootsi linnades, tihti on kaasatud ka mõni teine minister, kelle valdkonnas on ELi tasemel parajasti päevakorral Rootsi jaoks olulised teemad.



Samuti väljendub see Euroopa Komisjoniga koostöös käivitatud õpetajate koolitamise projektis, mille eesmärgiks on tõsta õpetajate teadlikkust Euroopa Liidust ja niipidi parandada ka õpilaste teadmisi Euroopa Liidu toimimisest. Sest nagu selgitas minister Malmström hiljutisel kohtumisel, peaks kodanikukasvatuse loomulikuks osaks olema lisaks Rootsi riigi toimimise tundmaõppimisele ka põhjalik tutvumine Euroopa Liiduga.



Üsna loomulikud ja loogilised eesmärgid. Kahju vaid, et väga paljudes ELi liikmesriikides veel nii ei mõelda. Euroopa Liit jääb õpetajate teadmatuse tõttu, aga ka ajapuudusel õppekavadest välja.



Tulemuseks on, et väga paljud, isegi enamik Euroopa noortest, väljuvad koolist ilma, et oleksid omandanud elementaarsed teadmised, kuidas Euroopa Liit toimib ja kuidas nemad Euroopa Liidu kodanikena saaksid kõige paremini oma õiguste eest seista. 



Samuti ei ole kodanike kaasamine heaks tavaks kaugeltki kõikides Euroopa Liidu riikides, ammugi mitte Euroopa Liidu teemadel. Ministrid ja ametnikud peaksid leidma aega, et selgitada huvigruppidele ja huvitatud kodanikele, mis on arengud Euroopa tasemel ja kuidas need võivad mõjutada konkreetset liikmesriiki. 



Selline kaasamine tõstab olulisel määral rahva informeeritust, suurendab ühtekuuluvustunnet ja võimendab arusaama, et Euroopa Liidu puhul ei ole tegemist «meie» ja Brüsseliga, vaid et tegemist on ühe suure «meiega», kus liikmesriikidel ja seega ka nende kodanikel on keskne sõna öelda. 



Kodaniku hääl aga pääseb kõige paremini kõlama just valimistel ja tema valitud rahvaesindajate kaudu – kuid rahvaesindaja, olgu ta siis minister või europarlamendi saadik, peab võtma vaevaks kodanikuga suhelda ja seda mitte vaid valimiste aegu. 



Lõppkokkuvõttes ei ole Euroopa Liidus toimuvad arengud ju keerulisemad kui need, mis leiavad aset liikmesriikides. Paljude kodanike emotsionaal­ne kaugus Brüsselist ei tulene seega sellest, et tegemist oleks väga keerulise asjaga, vaid pigem sellest, et võõraks jääb see, millest piisavalt ei räägita ja mida ei vaevuta lahti seletama.



Kui aga sellest rohkem koolis, regulaarsetes keskusteludes poliitikute, ametnike ja kodanike vahel, aga ka ajakirjanduses räägitakse, siis muutub ka kogu see «eurovärk» vähem võõraks ja rohkem omaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles