Ülemakstud mõttetud mehed. Põlvkond, kes tappis Eesti korvpalli. Beibed. Nii on varem iseloomustatud neid mehi, keda pühapäeva õhtul olnuks iga eestlane valmis rahvuskangelastena kätel kandma. Karmid hinnangud pärinevad rahvasuust, aga ka spetsialisti mainega inimeste väljaütlemistest. Ühe suve kaheksa mänguga sai negatiivne müüt murtud.
Tegelikult polegi õige nimetada EM-finaalturniirile pääsemist vaid selle suve võidukäiguks. Pöördeliseks hetkeks – kus vahepeal sügavasse mutta vajunud korvpall oli korraga taas midagi enamat kui lihtsalt käputäiele friikidele huvi pakkuv pallipatsutamine – võib pidada 2011. aasta hilissuve. Toona B-divisjonis madistanud meeskond heastas kolme mänguga eelmise aasta õudusunenägudena mõjunud kaotused ja selle kõige naelaks oli 6000 pealtvaataja ees saadud võit Hollandi üle. Juba siis oli Eesti korvpalli mudaliigasse viinud seltskonnas tunda värsket hingamist.
Eelmisel suvel näidati aga uut taset. Seda, et Eesti sattus valiksarjas hirmkõvasse alagruppi, võib pidada sportlikuks ebaõnneks. Meeskonda vedasid ikka needsamad palju nahutada saanud Kristjan Kangur, Janar Talts, Gregor Arbet. Ja kuigi «oleksid» ei maksa suurt midagi, on mõnus mõelda, et mängu poolest väärinuks Eesti juba siis pääsu finaalturniirile. Selle väite kinnituseks on ilusad võidud võõrsil Iisraeli ja kodus Serbia üle. Kuid surnud ring jättis meid homme Sloveenias algavalt turniirilt kõrvale. Vägisi sigines pähe mõte, et jälle sama põlvkonna taak…
Loomulikult võib tänavusuvist valiksarja nimetada lohutusturniiriks, kus rahvusvahelise alaliidu juurutatud totter võistlussüsteem võimaldas nõrgukestel mängida välja üks pilet kahe aasta pärast toimuvale turniirile. Kuid raske on nõustuda väitega, et seltskond, kelle hulgast õnnestus end võitjaks murda, koosnes lahjadest meeskondadest. Jah, see polnud Euroopa absoluutne tipp – kuid nende hulgas võis võita, aga sama hästi ka takerduda. Turniir näitas hoopis muud: Eesti koondise kui terviku tase on tõusnud nivooni, mis lubab ka mitte just parimas vormis olles keskmike hulgas ikkagi võidutseda.
Lisaks müüdile, et 1980ndate esimeses pooles sündinud Eesti korvpallurid moodustavad mõttetu kamba, sai kummutatud veel arusaam, et see, kes pole kahekümneselt juba tipptegija, võib end suurest mängust maha kanda. Needsamad Kangurid, Taltsid ja Arbetid, keda kümmekond aastat tagasi tõrvaga üle valati, on karastunud välismaal ja koduklubides ning nüüd, kolmekümnestena, näitavad oma elu seni parimat korvpalli.
Nende meeste edulugu on näide, et järeldustega ei maksa kiirustada. Kui hoolikalt mõtelda, siis on just see põlvkond hoidnud Eesti korvpalli elus kõige raskemal perioodil, käies läbi langustee ja rühkides uuel tõusul. 2015. aasta hilissuvi on mänguliselt nende «mõttetute» meeste magus palgapäev.