Vara veel Wallanderiga hüvasti jätta

Jaan Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Ühest küljest tuleks Henning Mankelliga, õigemini tema loodud Kurt Wallanderiga hüvasti jätta, sest «Murelik mees» on hetkeseisuga sarja viimane raamat. Samas pole olukord siiski nii trööstitu, sest kaks Wallanderi on veel eesti keeles ilmumata.

«Mureliku mehe» ilmumine oli ühest küljest rõõm – Mankell on väärtkirjandust loov (mitte tootev) väärt kirjanik –, teisalt kurbus: kas tõesti on Wallanderi, selle masendunud, joovastavaid jooke tarbiva, rämpstoitu sööva ning seetõttu diabeeti põdeva, kuid kirgliku Rootsi politseiinspektoriga kõik?

Ent kogenud luuraja ei lase end eksitada sel ebaolulisel tõsiasjal, et tegu on sarja viimse raamatuga, vaid võtab ette Mankelli bibliograafia. Ning selgub, et maakeelde on panemata kolm teost: «Innan frosten», kus Wallander täidab kõrvalosa ning peategelane on ta politseinikust tütar Linda, «Händelse om hösten», sajaleheküljeline lühijutt, mis on millegipärast tõlgitud vaid hollandi keelde, ja «Handen», mis ilmub augustis.

Seega ei saa Wallanderiga – õnneks – veel lõpparvet teha.

«Murelik mees»... Eelmisest kohtumisest Wallanderiga on möödunud kümme aastat. Kümme aastat! Raamatus paotab Wallander suuresti tütre ja alkohoolikust abikaasa kaudu, kes häirivalt pildile ilmub, oma minevikku, otsib õigustust üksindusele ning üritab olla hea isa ja vanaisa. Ah jaa, ta põgeneb Ystadist ja ostab linna äärde maja.

Probleem, mis Wallanderil lahendada tuleb, on keeruline: ühel hetkel kaob tütre elukaaslase isa ja seejärel ema. Viimane leitakse peagi mõrvatuna. Wallander juurdlust ei juhi, vaid tegeleb sellega vabast ajast. Niidid viivad aastate taha, 1980ndatesse, mil Nõukogude Liidu allveelaevad käisid salamisi Rootsi rannikul ja üks neist jooksis karile. Ühesõnaga, teema on tundlik ja poliitiline, kuid Wallander ei heitu ning võtab juhtunu lahendamise südameasjaks.

Ega siin palju öelda olegi, Wallanderi lugu nagu Wallander lugu ikka – suurepärane. Vägisi kisub mõte sinna, et kas Wallander pole läbi aegade parim krimiromaani peategelane. Ja Wallanderi lood läbi aegade parima krimilood? Igatahes esikolmikusse mahuvad Wallander ja tema stoorid kindlasti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles