Mõistan suurepäraselt, mida tunnevad paberite järgi raudse tervisega inimesed, kes sellele vaatamata rohkelt arsti juures aega veedavad.
Evelyn Kaldoja: «Hullust vabanemiseks»
30. august 2013, 17:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene teadaolev juhtum minu sattumisest ravile olematu haigusega pärineb ajast, kui olin veel liiga väike, et ise mäletada, aga piisavalt suur, et omal jalal ringi liikuda ja käsi ära lüüa. Suutsin reageerida niivõrd veenvalt, et murelikud vanemad viisid mu arstile.
«Tõsta käed üles,» olnud tohtrionu sõnad, mida laps nobedalt järgis, tehes hetkega juuresviibinuile selgeks, et hoolimata dramaatilisest esitusest mingit luumurdu pole.
Kahjuks ei teinud ema-isa järeldusi ega korjanud riiulist ära tähtteoseid «Kui laps on haige» ja «Tervise teejuht». Alguses vaatasin ainult pilte, pikapeale hakkasin ka vaikselt lugema põnevatest tõbedest, millest retrospektiivis parimad paistavad soor ja süüfilis, sest neid on lapsel endal diagnoosida keerukas.
Tänapäeval on tõeline aardelaegas internet, mis peaks rahuldama iga hüpohondriku soovi leida endal lääne-niiluse viirust või sama vähivormi, mida põeb naabrimees. Terviseportaalidest enamasti selgubki, et aftid suus on tõenäoliselt HIV, kaks sinikat säärel leukeemia ja kerge migreen insult. Koos elulemusprognoosiga, muidugi.
Sama seltskond aktiveerub ebatervel tasemel ka rahvatervisekampaaniatest. «Huvitav, kas ta on prostituut või swinger?» mäletan end mõtlemast kord, kui kuulsin avalikus kohas ühe suvalise keskeas proua suust, et günekoloogi kontrollis peab käima kaks korda aastas. Kampaania sõnum oli tegelikult kord kahe aasta jooksul.
Hoolimata pilavast toonist tunnistan, et teema on tõsine. Esiteks häirib kahtlus, et sa põed hirmsat tõbe, sügavalt ka juhul, kui see on tekkinud üldrahvalike teavitusmaterjalide põhjal.
Teiseks on selliste veendumuste sage esinemine uskumatult paljudel inimestel tõsine koorem tervishoiusüsteemile ning surmaoht neile, kel tõesti abi ja uuringuid vaja ning kelle ees on järjekorras mitu hüpohondrikut. Ja kolmandaks on ka hüpohondrikud surelikud – varem või hiljem haigestuvad nad millessegi reaalsesse, mida arst peab suutma varasematest fantoomtõbedest eristada.
Ja see arst on perearst või veelgi tavalisemal juhul tegelikult pereõde – inimene, kes näeb päevast päeva suurt hunnikut patsiente haiguste ampluaaga allergiast vähini ning kelle käsutuses on konkreetse ravialuse isiklik meditsiiniajalugu.
Tema võtab endale riski valvata, et paadunud polkovniku lesed endale kord kvartalis asjatut antibiootikumikuuri, tomograafiuuringut ja neurokirurgi vastuvõttu ei saaks. Samamoodi nagu on tema risk ka otsustada, millal varem tühikaebustega tulnu tõesti kitsamalt spetsialiseerunud kolleegi juurde saata.
Šokeeriv on vaid see, et perearstid alles nüüd tõotasid, et enam näidustusega «hullust vabanemiseks» saatekirju ei jaga.