Kui aastate eest kirjeldas Postimehe kolumnist Vello Vikerkaar värvikalt, kuidas Pirita rahvas sõdis bordelli säilimise eest, siis pidasin seda ilukirjanduslikuks liialduseks.
Hanneli Rudi: väiklusel ei ole piire
29. august 2013, 13:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda enam, et lõbumaja asemele plaaniti toona rajada lasteaed, mitte raipetehas ega tuumaelektrijaam. Kohalike arvates oleks aga lasteaed nende elu täiesti ära rikkunud, sest lapsed ju lõugavad päevast päeva, aga bordellirahvas armastab vaikselt asjatada.
Eelmisel nädalal mitmes ajalehes kurtmas käinud Kadrioru elanike väljaütlemisi lugedes sain aru, et selline ongi Eesti elu. Eestlase arvates viib naabrusse rajatav lasteaed kinnisvara hinnad kolinal alla, samal ajal kui kõrval tegutsev bordell või tühjalt seisev ja lagunev tondiloss on teretulnud naabrid.
Kadrioru protestijate puhul on muidugi eriti kummaline, et rõhutakse ala miljööväärtusele ja juurdeehitise sobimatusele, samas kui ise elatakse uutes majades, mille sobivus ajaloolisse parki tekitab küsimusi. Inimlikult saan ma neist aru. Muidugi on tüütu, kui seni sisuliselt mõne maja jaoks mõeldud tänavat hakkavad kasutama ka teised.
Aga inimlikul väiklusel võiks siiski olla piir.
Minu laps käib ka kesklinnas lasteaias ja ma ei ole märganud, et väiksel kõrvaltänaval väheste parkimiskohtadega lasteaed hirmsaid ummikuid põhjustaks. Seda enam, et kui koolipäev algab kõigil ühel ajal, siis lasteaeda saabutakse eri aegadel.
Jah, jõulu- ja lõpupidude ajal on autosid rohkem, aga needki üritused ei kesta tavaliselt üle tunni. Ka ei mõista ma, kust tuleb see veendumus, et väikelapsed päevast päeva karjuvad. Jah, lapsed kilkavad ja ei mängi vaikides, aga meeletut müra, isegi mitte lärmi ei ole ma lasteaedade ümbruses kuulnud. Kui aga kodus ei suudeta oma lapsi ohjata, siis ei maksa arvata, et teised pered sellega hakkama ei saa.
Lapsevanemana vihastab mind Eestis aina enam levinud suhtumine, et lapse koht olgu kuni passi saamiseni kodus seitsme luku ja riivi taga ning ärgu nad segagu suuri inimesi oma tähtsat elu elamast. Olen väikelapsega Euroopas pisut reisinud ja sellist suhtumist ei ole kusagil mujal märganud. Ateena lennujaama kurjailmeline naisturvatöötaja jättis kõik, kus seda ja teist, et väikest eestlast lõbustada, kuni vanemad turvakontrolli läbivad.
Laupäeva pärastlõunal Viini kohvikus kooki nautinud vanaproua aga tõmbas kotist välja päevinäinud mängujänese, et lapsega mängida. Kusjuures mõlemal juhul vaatas tirts lihtsalt vaikides ja rahumeeli ringi. Väikelaps tekitab seal rõõmsat elevust, Eestis aga põrnitsetakse avalikus ruumis viibivaid lapsi altkulmu, kui just otse halvasti ei öelda.
Samas kurdavad põrnitsejad ise, kuidas inimeste vaenulikkuse tõttu ei kannata Eestis elada. Äkki tasuks meeles pidada paari lihtsat tarkusetera: ela ise ja lase ka teistel elada. Ja kui tahad elada kesklinnas metsa sees, siis otsusta ära, kas elad metsas või kesklinnas, sest kahte asja korraga ei saa.