Juhtkiri: moodne proletaarlane – ketikaupluse töötaja

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui 19. sajandil oli proletariaat maalt linna vabrikutööliseks läinud mehe nägu, siis nüüdses Eestis sobib kõige nõrgemal positsioonil töötaja võrdkujuks ketikaupluses riiulite vahel askeldav naine.

 Nii nagu tööstusajastu koidikul andsid vabrikud paljudele väga lihtsat tööd, mis valdavalt ei nõudnud mingit erilist ettevalmistust, on praegused ametikohad ketikauplustes enamjaolt väga lihtsate tööülesannetega.

Lihtsad, ehkki küllap kurnavad ülesanded – madal lävepakk töölesaamisel tähendab ka seda, et töövõtjal pole just palju argumente, millega tööandjat läbirääkimistel survestada. Ta on põhimõtteliselt igal hetkel asendatav. Tema palgataset ei mõjuta niivõrd tema erioskused, vaid see, kas tööandjal on sama palga eest võimalik tänavalt uusi töötajaid värvata või mitte.

Ketikaupluste madal lävepakk on töövõtjate positsioonilt vaadates ühtaegu nii halb kui hea. Ühelt poolt saab praegu kaubanduskettidesse tööle ja palgalehele igaüks, kes soovi avaldab ja viitsib järgmisel päeval kohale minna.

Kui mõelda sellele, et töötute hulgas on ülekaalus erialase ettevalmistuseta inimesed, siis on ju hea, et ka nende jaoks on kusagil töökohad olemas – selliseid töökohti on moodsas tööstuses, põllumajanduses ja ka spetsialiseerunud kaubanduses üldiselt üha vähem.

Teisalt survestab kaubanduskette palka tõstma ja muid töötingimusi mõistlikul tasemel hoidma peaasjalikult see, kui neil lihtsalt poleks vähemat pakkudes mitte kedagi võtta. Kaadri voolavus kaubanduskettides on suur. Võime järeldada, et küllap siis on kettidel kokkuvõttes kasulikum taluda töötajaskonna pidevat vaheldumist kui maksta palka, mis inimesi kinni hoiaks.

Vaadates statistikaameti kogutud andmeid pole palkadel kogu jae- ja hulgikaubanduses väga vigagi: kaubandussektori keskmine palk jäi esimeses kvartalis riigi keskmisele palgale alla vaid 7 protsendi võrra ning oli märgatavalt kõrgem kui restorani- ja hotelliäris ning ka näiteks haridusvaldkonnas (!).

Samas on ketikauplustes tööotsijatele pakutav palk tänase Postimehe loo järgi umbes kaks korda madalam kui kogu kaubandussektori keskmine. Seegi asjaolu iseloomustab ketikauplustes pakutava töö eripära isegi võrreldes muu kaubandusega – töö lihtsus, erilisi teadmisi ei vajata.

Kui paljud inimesed teevad suure tööandja juures ühesugust ja samadel tingimustel tööd, siis see on klassikaliselt üks ametiühingutesse koondumise eeldus. Meie kaubandustöötajatest on ametiühingutes suhteliselt vähesed. Miks?

Kui praegused töötajad ei samasta ennast ja oma tulevikku selle tööga, millest kaadri voolavus märku annab, siis võib see olla ka üks osa seletusest – milleks võidelda töötingimuste eest, kui niikuinii tahad varsti ära minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles