Järjekordne Rootsi krimiautor on maailma vallutamas. Kas tema Varesetüdruku triloogia just Lohetätoveeringuga tüdruku mõõtu välja annab, kuid loetav on triloogia esimene osa kindlasti.
Pedofiilidest ja oma lapse ahistajatest. Peenutsemata ja veriselt
Nagu teada, põhjamaalased ei peenutse ega pehmenda, kui krimijutte kirja panevad. Kõik on nii, nagu nende vaimusilmas. Ilustamata. Verest ja julmusest puudust pole.
Stockholmis leitakse noore poisi surnukeha. Siis veel üks. Ja veel. Mõrvatud on anonüümsed. Nimeta võõramaalased, tulnud eikuskilt. Kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg, kes ujub muredemeres – abikaasa on töötu kuntsnik ja tropp, enese töö võtab liialt aega ega luba olla piisavalt pojaga, lisaks naiselik võitlus meespolitseinike keskel – asub sõlme harutama, kuid suurema eduta.
Paralleelselt jälgib raamat Varesetüdruku masendavat elu päevast, mil isa pisitütart ahistama hakkas ja ema, teades küll toimuvast, õudusele selja keeras.
Ühesõnaga: teema keskmes on pedofiilid, nende olemus, mõttemaailm ja kujunemine. Ehk siis lugemine on karm. Seigeldakse inimpsüühika äärealadel, eemal normaalsusest. Ent selline meie maailm juba kord on.
Ja kolmas liin: psühhoterapeut Sofia Zetterlundi maailm, kus ta üritab mõista ja korrastada pedofiilide, ahistatute ja Sierra Lione lapssõdurite – verinoorte mõrvarite – mõttemaailma.
Triloogia esimese osa lõpus saavad kolm joont ootamatul kombel kokku.
Lugu jätkub.