Lootus, et 3. augustil ametisse astunud Iraani seitsmenda presidendi Hassan Rouhani aeg toob kiiresti suurema demokraatia, on vähetõenäoline, kuid teiste selle piirkonna riikidega võrreldes on tulevik siiski optimistlikum, kirjutavad Vladimir Sazonov ja Holger Mölder.
Läänemeelsest Iraanist, kel olid head suhted USA ja Iisraeliga, sai 1979. aastal lääne silmis vaenulik riik, kui jaanuari-veebruari rahutuste järel kehtestati Iraani Islamivabariik.
Võimule said usuradikaalid eesotsas suurajatolla Ruhollah Mostafavi Musavi Khomeiniga (1902–1989), kes naasis pärast pikaaegset pagendust Teherani. Sellest ajast peale on Iraanis kehtinud teokraatia, mida on juhtinud fundamentalistlikud šiiitlikud vaimulikud, islami seaduste asjatundjad ja šariaadi propageerijad, kelle vaated pole kunagi olnud lääne mõistes demokraatlikud ega kaugeltki liberaalsed.
Viimase iraani šahhi Mohammad Reza Šahh Pahlavi (valitses 1941–1979) režiim, kus rikuti inimõigusi ja isikuvabadusi ning ühiskonna meelsust kontrollis šahhi salapolitsei SAVAK, asendus veelgi repressiivsema ja suletuma režiimiga.
Riik, mis oli šahhi ajal avatud lääne mõjudele ja ideedele, võttis kursi islamiseerumisele ning šiiitliku islami levitamisele teistesse riikidesse. Islamivaimulikud omandasid võimutäiuse. Liberaalsemad opositsioonilised poliitikud tõrjuti võimult ja represseeriti.
Riigi esimene president Abolhassan Banisadr tagandati ning ta põgenes välismaale. Halvemini käis välisminister Sadegh Ghotbzadehi käsi, kes hukati riigipöördekatses süüdistatuna 15. septembril 1982.
Pööret suurema demokraatia poole on Iraanis oodatud pikka aega. Opositsioon on olemas, kuid vaevalt on ta suuteline kukutama teokraatlikku režiimi. Muidugi võib režiim muutuda natuke pehmemaks, eesmärgiga tulla vastu oma vastastele, teatud rahva- ja usugruppidele, tudengitele, liberaalsele intelligentsile ja teistele, kes pole võimupoliitikaga rahul, aga kõik see teeniks vaid ühe eesmärki – säilitada šiiidi vaimulike võim ja Iraani Islamivabariik.
Iraan on läbi ajaloo olnud paljude traditsioonide kokkupõrke koht ning sadade kultuuride, hõimude ja usundite sulam. Iraani mõjutusi võib leida nii islamis, judaismis kui ka kristlikus maailmapildis.
Iraani riiklik ideoloogia ja kuningavõim ulatub oma juurtega veel «eelajaloolisse aega», mil Lähis-Idas hakkasid tekkima esimesed muistsed tsivilisatsioonid Sumeris, Egiptuses, Induse orus ja Loode-Iraani aladel asuvas Elamis ning rajati esimesed linnad ja alles seejärel hakkas arenema riiklus.
Geopoliitiliselt on Iraan läbi ajaloo olnud Lähis-Ida suurimaid, mõjuvõimsamaid ja püsivamaid riike, mille kultuur, poliitika ja ideoloogia on alati avaldanud suurt mõju.
1997. aastal valiti presidendiks reformistlik islamivaimulik Mohammad Khatami, kuid ühiskond jäi endiselt konservatiivsete islamivaimulike kontrolli alla eesotsas 1989. aastal pärast ajatolla Khomeini surma usujuhiks saanud Ali Hosseini Khameneiga.
2005. aasta presidendivalimised võitis äärmuslike vaadetega Teherani linnapea Mahmoud Ahmadinejad, kelle selja taga oli riigi usujuhtkond eesotsas Khameneiga. Ahmadinejad toetas Iraani pürgimist Lähis-Ida regionaalseks liidriks ja oli teravas konfliktis USAga. Iraani suhted läänemaailmaga halvenesid.
Praeguses Iraanis võib eristada kolme poliitilist suundumust: religioosne fundamentalism (Khamenei ümber koondunud ringkonnad), radikaalne rahvuslus (Ahmadinejad ja tema liitlased) ning reformistid (ekspresident Khatami, eelmistel valimistel kandideerinud reformistid, nagu Iraani viimane peaminister Mir-Hossein Mousavi, Mehdi Karroubi jt, kellele on viimasel ajal lähenenud pragmaatilisemad konservatiivid eesotsas ajatolla Khomeini ühe lähima kaasvõitleja ja Iraani presidendiga aastail 1989–1997 Akbar Hashemi Rafsanjaniga).
Mõned asjaolud viitavad võimalusele, et ekspresident Ahmadinejadi ja usuliider Khamenei vahelt on läbi jooksnud must kass, mis tegi võimalikuks mõõduka pragmaatiku Hassan Rouhani esiletõusu.
Iraani poliitilises süsteemis on kaalukas positsioon kuuest vaimulikust ja kuuest juristist koosneval Konstitutsiooni Kaitsenõukogul (hora-ye Negahban-e Qanun-e Assassi), kes teeb põhiseaduslikku järelevalvet ning korraldab valimisi.
Muuhulgas otsustab nõukogu, millised kandidaadid kantakse valimisnimekirja. Eelmistel valimistel lubati valimistele neli kandidaati presidendiks pürginud 476st. Seekord oli kogu armulisem ja 680st kandidatuurist tunnistati sobivaks koguni kaheksa.
Tagasi lükati teiste hulgas kahe valimiste favoriidi, mõõdukate jõudude esikandidaadi Rafsanjani ja lahkuva presidendi soosiku ning kabinetiülema Esfandiar Rahim Mashaei kandidatuur. Ahmadinejadile lähedane Mashaei on pigem Iraani rahvuslane, kelle läbisaamine usuliidritega on olnud pingeline.
Usufundamentalistid on teda nimetanud teisitimõtlejaks, ketseriks, vabamüürlaseks ja spiooniks ning muude pattude hulgas heideti talle ette habemeajamist.
Ideaalis oleks see võinud suurendada usuliider Khameneile lähedase Rahvusliku Julgeoleku Ülemnõukogu sekretäri ja tuumaläbirääkimiste Iraani-poolse pealäbirääkija – seda kohta täitis Rafsanjani ja Khatami ajal 1989–2005 Rouhani – Saeed Jalili šansse valituks saada; tema vaated olid kandidaatidest kõige fundamentalistlikumad.
Tänavuste presidendivalimiste tulemused said teatavaks 15. juunil ja mõnevõrra üllatavalt võitis Hassan Rouhani juba esimeses voorus, edestades mäekõrguselt väga Ahmadinejadi meenutavat Teherani linnapead Mohammad Bagher Ghalibaghi ja Jalilit.
Pärast Rouhani võitu loodetakse jälle, et Iraan hakkab sammuma liberaliseerimise poole. Iraani küsimus oli muutunud teravaks seoses nii Ahmadinejadi režiimi poliitiliste ambitsioonidega kui ka Iraani tuumadilemmaga – kas Iraani tuumaprogramm on ikka rahumeelne, nagu väidavad riigi juhid, või valmistutakse hoopis tuumarelvastuse kasutuselevõtuks?
On siiski vähetõenäoline ja lausa naiivne oodata, et teokraatlik riik loobuks valutult ja kiiresti 35 aastat tagasi alustatud kursist, võtaks kindla suuna sekulaarsemale valitsemisele ning hakkaks riigis algatama demokraatlikke protsesse.
President Rouhani oli allesjäänud kandidaatide seas ainus vaimulik, kes on tihedalt seotud valitseva vaimuliku eliidiga. Vähetähtis pole ka fakt, et Rahvusliku Julgeoleku Ülemnõukogu koosseisu nimetas presidendi usujuht Khamenei. Rafsanjani ja Rouhani kuuluvad 1977. aastal Khomeini toetuseks asutatud konservatiivse Võitlevate Vaimulike Ühingu koosseisu, mis on küll viimasel ajal kandunud mõõdukasse pragmatismi.
Hassan Rouhani sündis Hassan Feridonina 12. novembril 1948. aastal Põhja-Iraanis Semnani provintsis. Hiljem vahetas ta oma nime Rouhani (pärsia k ’vaimne, vaimulik’) vastu. Lisaks vaimulikuharidusele Qumis juhtivate islami šiiitliku haru õpetlaste käe all kaitses ta 1999. aastal doktorikraadi õigusteaduses Šotimaal Glasgow’ Kaledoonia Ülikooli juures šariaadi paindlikkuse teemal Iraani näitel.
Rouhani valimiskampaania põhitähelepanu oli pööratud Iraani majandusele, mis on rahvusvaheliste majandussanktsioonide tagajärjel sattunud raskesse seisu. Paljud loodavad, et ta stabiliseerib Iraani majanduse, peatab inflatsiooni ja parandab töötute olukorda, kuna Iraani majandus vaevleb tõsistes raskustes, hinnad tõusid eelmisel aastal drastiliselt ja töötuid on ligi 13 protsenti töövõimelisest elanikkonnast või isegi rohkem. Rouhani sõnul on tema eesmärk ka riigi poliitiline liberaliseerimine.
Ta kavatseb vabastada poliitvange, suurendada isikuvabadusi ja kodanike õigusi ja palju muud, kuid kõik see peab toimuma siiski teatud piirides, mis ei välju sugugi Iraani ametlikust ideoloogiast ja suunitlusest.
Vastne president Rouhani pole nii radikaalne kui tema eelkäija, kuid tema avaldused opositsiooni toetuseks on olnud üpris piiratud ja vaoshoitud. Vaadetelt võiks teda sarnaselt Rafsanjaniga nimetada pigem liberaalseks konservatiiviks. Poliitikuna iseloomustab Rouhanit aga pragmatism ja võime koostööd teha erinevate poliitiliste jõududega konservatiividest reformistideni.
Administratsiooni valides on ta toetunud põhiliselt reformistlikele tehnokraatidele, kes ei ole poliitilises võitluses otseselt tegevad olnud. Siinjuures tuleb arvestada, et tema valikud peab heaks kiitma konservatiivse enamusega parlament. Esimeseks asepresidendiks valis ta 56-aastase Khatami kabineti tööstus- ja kaevandusministri Eshaq Jahangiri, kes on lähedane ekspresident Rafsanjanile.
Rouhani välispoliitilised valikud viitavad tema soovile parandada suhteid USAga. Välisministrina näeb ta Mohammad Javad Zarifi, kes on varem olnud Iraani asevälisminister ja suursaadik ÜROs ning on toetanud dialoogi Iraani-USA suhetes. Teine tähelepanuväärne isik on Rouhani majandusteadlasest kabinetiülem Mohammad Nahavandian, tuntud usuliidri poeg, kellel on USA alaline elamisluba.
Tundub, et Iraani ootavad ees muutused, kuid oletamine on pigem kohvipaksu pealt ennustajate valdkond. Kindlasti tuleb arvestada Iraani poliitilise süsteemiga, kus uus president Rouhani on vaid teine isik riigis ning temast palju tähtsam on riigi tegelik liider ajatolla Khamenei, kes iga hetk võib peatada režiimi liberaliseerimisega seotud algatusi, kui ta tunnetab ohtu oma võimupositsioonidele või režiimile tervikuna.
Paralleele võib tõmmata araabia kevadega, mille alguses lootsid ka paljud, et mitu selle piirkonna riiki liigub liberaliseerimise poole, kuid see ei osutunud tõeks. President Khatami kaheksa-aastane võimuperiood näitas, et presidendi käed reformide algatamisel on vägagi seotud. Rääkides Iraani liberaliseerimisest, ei tasu unustada ka ajalugu ja traditsioone. Iraani aladel on rohkem kui 4500 aastat valitsenud despotism.
Ent vaadates Iraanis viimaseid arenguid 2009–2011 üliõpilasrahutuste valguses, on põhjust arvata, et riigi perspektiiv on praegu palju lootusrikkam ja optimistlikum kui Egiptuses, Iraagis või Süürias.
Vladimir Sazonov on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) dotsent ja TÜ vanemteadur, Holger Mölder KVÜÕA dotsent.